Lastearst Krista Pinka: Parim ravim on armastus
„Minu suguvõsas pole varem arste olnud, kuid minu isa oli haiglas majandusjuhataja,“ tunnistab Pinka, „ilmselt sealt see tõmme meditsiini ja arstikutse vastu minusse tekkis.“ Tänaseks on Krista Pinkal meditsiinis töötamise kogemust 55 aastat, sellest 46 aastat on ta olnud lastearst.
„Raplasse jõudmine ja paika jäämine ei käinud minu puhul väga tavapäraselt. Olin siin aasta jagu tööl, kuid elu viis mind ja minu peret mujale. Enne Raplasse naasmist töötasin Keila-Joa sanatoorses koolis arstina. Mulle meeldis sealne töö lastega, seal olid toredad inimesed ja seal käis väga heade kogemustega arste, kuid ometi oli millestki justkui puudu,“ tunnistab Pinka. „Kord olin Raplas ühel tuttaval külas ja kurtsin veidi, et mul ei ole enam beebisid. Ei läinud palju aega, kui mulle tuldi Keila-Joale järgi ja öeldi, et Raplasse on vaja lastearsti ...“
Kuigi tagasitulemise samm nõudis omajagu julgust, järgnes dr Pinka oma südamesoovile ja nii leidiski ta end 27 aasta eest Raplas. Seda meenutades ilmub dr Pinka näole rahulolu ja rõõm: „Sain siia tagasi! Ma sain omale titad tagasi! See oli jumala arm! Olen Eluga väga rahul ja tänulik, mul pole tõesti mitte ühtegi asja, mille üle viriseda!“
Jagab soojust
Praeguseks on Raplas dr Pinka hoole all üles kasvanud mitmed põlvkonnad. Tänuks südamega tehtud töö eest pälvis dr Pinka tänavu Rapla valla Elusa Tule sotsiaalauhinna. Krista on aidanud kasvatada ja ravida sadu lapsi ning tema mobiili number on paljudel lapsevanematel kiirvalikute hulgas. Ta on pälvinud austuse ja tunnustuse kõikidelt Rapla lastelt ja vanematelt, kes on olnud tema patsiendid.*
Dr Pinka ise soovib jääda pigem tagasihoidlikuks. „Ma teen lihtsalt oma tööd, kuid ometi tahaks mitmeid asju ja teemasid lapsevanematele rõhutada. Oma arstitee alguses, peale koolilõpetamist, oli laste füüsilise tervisega seonduv väga oluline, kuid nüüd on järjest aktuaalsemaks muutunud vaimse tervise heaolu. On kohutavalt kurb näha, et paljud lapsed on sisemiselt lausa katki, enamasti tulevad nad koos emadega, kes samuti vajavad abi ja tuge, hingeliselt ja vaimselt. Mina saan neid küll kuulata ja soovitada edasist pöördumist mõne spetsialisti poole, kuid tasuta võimalusi abi saamiseks on vähe.
Väga kurb on vaadata, kui pered purunevad ja lapsed seejuures kannatavad. Ma tahaksin küll mõnikord noortele öelda, et enne, kui lapsi muretsete, peaksite väga tõsiselt mõtlema, kas selle väljavalituga kõlbab lapsi ka kasvatada. Ei ole vaja teha head nägu ega tseremooniaid musitamise näol, lapsed peavad tundma ,et neid armastatakse. Päriselt! Minu lapsepõlves küll ei näidatud armastust nii palju välja, kuid ometi ma teadsin, et olen armastatud ja hoitud. See teadmine ja tunne on lapsele väga olulised, see saadab teda terve elu!“
Raskustes ja katkise hingega noor läheb sageli lihtsalt teistega kaasa, valib lohutuseks kergekäeliselt mõnuained, olgu selleks siis tubakatooted, alkohol või narkootilised ained. „Olen eriti kurb, kui rasedad naised ja imetavad emad suitsetavad. Mõni ema põeb ise ka selle pärast, kuid loobuda ei suuda. Eks ma ikka ütlen, mida asjast arvan, sest lapsele ei ole see hea. Lihtsalt sinnamaale jõudmine, et see ei ole õige, võtab inimestel aega. Juba olnut me muuta ei saa, kuid asju annab siluda ja uuesti paremini teha,“ sõnab arst.
„Kord olin ühel psühhiaatrilisel koolitusel ja siis küsiti, millise narkootilise aine tagajärjel tekib kõige rohkem ajukahjustusi. Tõde on väga lihtne, see on pealtnäha süütu ja ohutuna näiv kanep, teised, tugevamad narkootikumid lihtsalt tapavad inimese enne ära.“ Dr Pinka tõdeb, et kui patsient julgeb tunnistada, et on mõne sõltuvusega hädas, siis on see juba samm edasi – ainult siis on võimalik kedagi aidata. Arstina võib dr Pinka oma patsientidele või nende vanematele küll otsekoheselt öelda, ta on ühtaegu tuli, mis soojendab, kuid tuli võib ka kõrvetada, aga ometi ei kõlaarsti sõnad etteheitvalt, pigem on neis mõistmine ja soov tuge pakkuda.
Side emaga on lapsele oluline
Dr Pinka kabinetti ehivad arvukad mänguasjad ja pildid lastest, kelle kasvamise teel on Krista saanud osaleda alates esimestest eluhetkedest. Ka lapsed ise on rõõmuga valmis sõbraliku ja lahke doktori juurde minema. Krista oskab leida lastega ühise keele ning ka ebamugavamad protseduurid saavad tehtud.
Beebid ja väikelapsed on dr Pinkale eriti südamelähedased, nende heaolu on arstile tähtis. „Mõnikord ütlevad pooleteistaastase lapse emad mulle: lapsel on minuga igav, panen ta lastesõime. See häirib mind väga, küsin siis otse, et võib-olla on vastupidi, et emal on lapsega igav? See paneb vähemalt mõne ema mõtlema. Ma ei taha kellelegi midagi ette heita, mõnikord on tõesti perel majanduslikult keerukas ja ema peab tööle minema, kuid ma ütlen emadele ikka, kui teil on vähegi võimalik, siis ärge pange oma lapsi nii vara kollektiivi.“
Dr Pinka toob välja veel ühe olulise teema – televiisori. „Tita jaoks ei ole televiisor üldse oluline ega vajalik. Lapsel on vaja sidet emaga. Mul on rõõm vaadata neid emasid, kes lisaks oma juba suureks saanud lastele küpsemas eas pesamuna saavad. Nad tunnistavad, et naudivad lapsega koosolemist. Lapsed vajavad kindlat režiimi ja päevakava ning vahetut suhtlemist. Ma leian, et ei pea vastsündinuga mööda maailma ringi lendama, lapsega võib kodu lähedal käia ja jalutada.“
Parim ravim on armastus!
Haige laps on igale emale mureks. „Emadel tekib mõnikord paanikamoment ja ei mäletata justkui midagi, siis saan neile tuge pakkuda,“ sõnab arst.
Krista Pinka austab loodust, Loojat ja arstiteadust. Ta on andnud nii väiksele kui suurele lisaks rohule ka armastust ning alati eelistanud apteegiravimitele looduslähedust. Ta ei ole pidanud paljuks kasvatada oma aknal nohu ravimiseks kalanhoed või jagada külmikust hanerasva. Meditsiiniliste nõuannetega ning lihtsalt oma malbe hoolivuse ja eeskujuga on ta harinud paljusid lapsevanemaid.
„Olen emmesid ikka koolitanud, et kõige parem ravim on armastus. Seejärel haiguse ajal palju juua ja vähe süüa. See on oluline, et organism saaks terveneda. Loomulikult tuleb vajadusel ka „päris“ ravimeid anda, kuid seda siis, kui arst ütleb. Näiteks pole väikelapsele mõtet palavikualandajaid anda, kui tema käed-jalad on külmad. Enne tuleb lapse jalakesed soojaks silitada-hõõruda, alles siis saab palavikku alandada. Kõrge palaviku puhul aitab isegi klistiir, mõni laps vabaneb oksendamisega kuumast kehavedelikust. See on omamoodi organismi kaitsereaktsioon. Kuid viirushaiguste puhul pole rohtusid vaja. Ma soovitan vanematel kahtluse korral last näitama tulla, tänapäeval on see paljudel võimalik. Lihtne vereproov annab ruttu vastuse ja vajadusel saab ravi. Viirusliku kopsupõletiku puhulgi on antibiootikumiravi pigem toetav. Kuid tegelikult tunneb iga vanem oma last kõige paremini, ütlen neile, et vaadake oma last, kui ikka laps on loid ja nutune, tuleb minna teda kasvõi valvetuppa näitama.“
Doktor Pinka ise on harva haige. „Suguvõsas kutsutakse mind raudnaelaks, sest olen haiguste suhtes üsna immuunseks muutunud,“ naerab arst.
Mitte ükski liialdamine pole hea
Laste terve olemiseks peab dr Pinka oluliseks tasakaalustatud toitumist: „Lihtne reegel on: suur osa taimset toitu, väike osa loomset toitu. Pisikud armastavad rohkem happelist keskkonda. Ma ise söön kõike, kuid mõõdukalt, mõnikord tunnen, et maiustuste suhtes olen veidi nõrk.“ Muret teeb dr Pinkale aga, et meie poekaubas on liigselt kemikaale ja värve. „Kui piirid lahti läksid, siis toimus lettidel drastiline muutus, see kõik mõjutab meie laste tervist. Kui oleks minu teha, siis ma tühjendaksin maiustuste riiulid värvidest,“ sõnab arst. „See on praht!“
Tänapäeval on palju kõikvõimalikke dieete ja toitumisviise– kes on taimetoitlane, kes vegan, kes sööb ainult toortoitu ja kes on paleo. Pinka sõnul tekitab see inimestes segadust, kuid ei pea kõikide asjadega alati kohe kaasa minema. „Inimene peab ise enda jaoks asja paika panema, oma keha kuulama. Mõõdukus kõiges on väga oluline. Lõppudelõpuks on inimesel iseenda ees vastutus ka söömise osas,“ lisab arst kindlalt.
Vanematele soovitab ta koju komme ja magusaid jooke mitte osta, pigem eelistada puuvilju. „Ka puuviljades on kevad-talvisel perioodil üksjagu kemikaale, kuid siis tuleb valida kahest halvast parem,“ sõnab Pinka. Kohv ei ole arsti sõnul ka päris ohutu: „Kui on näiteks maohaavad või gastriit, siis kohv ei sobi. Minagi olen olnud suur kohvijooja, kuid tervise pärast loobusin sellest ligi viieteistkümneks aastaks, nüüd joon taas kohvi. Kuid mõõdukalt ja head kohvi.“
Oma patsientidele soovitab Pinka samuti mõõdukust, kui aga kellelgi päris dietoloogi abi läheb vaja, siis suunab ta inimese edasi spetsialisti juurde. „Ka diabeeti põdevate patsientide osas ei tunne ma end väga professionaalina. Aparatuur ja spetsialistid on keskustes paremad,“ pooldab dr Pinka oma eriala piiridesse jäämist.
Toetust jagub kolleegidele ja kogudusele
Tänu Krista hoolivale toetusele ja abile on leidnud oma raja paljud abivajajad. Rapla vallas ja maakonnas sai Krista toel alguse anonüümsete alkohoolikute tugigrupp 2010. aasta kevadel. Rühmas on käinud nii naised kui mehed, nooremad ja keskealised. AA päästab inimeste elusid, see on abikõrs, mis võib inimese välja tuua ka kõige lootusetumast olukorrast.
Inimestel on rohkelt muresid ja keerulised elud. „Kuid muredega ei peaks jääma üksinda,“ arvab Pinka. „Olgu siis ema, isa, sõbrad või psühholoog, keegi ikka kuulab. Kui minul on mõni mure ja mulle juhtub helistama mõni haige lapse ema, kellel on tõsine, päris mure, siis minu enda väike mure justkui ununeb ja kaob. Minul aitab positiivsust säilitada piibel. Need väärtused, mida piibel pakub ,on olulised. Algtõed ja põhiväärtused peaksid inimestele teada olema. Alkoholisõltuvusse sattunud inimesi aitab AA rühm. Meil käivad nad koos koguduse ruumides, need, kes on jäänud käima, on toredad inimesed. Julgus tunnistada, et ma ei saa ise hakkama, see on pigem tugevus ja kui pole sõpru, vanemaid ja psühholoogi juurde ei taha minna, siis usk on üks võimalus ,mis aitab.“
Krista Pinka on oma hoolivuse ja südamlikkusega olnud eeskujuks kolleegidele. Inimesena on ta soe ning hooliv, kolleegina alati vastutulelik, nõu ning jõuga abistav; arstina suurte kogemustega, tähelepanelik ning sõbralik. Krista on suure südamega imeline Arst.
Dr Pinka hindab väga oma kolleege ning räägib neist sooja tundega. „Meie kollektiiv on väga tore. Meil on lõpmata tublid pereõed. Arstid üksinda ei jõuaks kõike teha. Lisaks on meil ühised ettevõtmised, peame koos jõulupidu ja teeme ekskursioone. Koos on alati hästi-hästi tore!“ jagub arstil kiidusõnu teda ümbritsevatele inimestele.
Ise juba eaka naisena toob arst välja olulise mõtte: „Iga tühja asja pärast pole vaja minna arsti juurde. Me ju kulume ja vanadusega tuleb ka leppida. Kui aga on tõsine häda, siis kindlasti tuleb abi otsida!“
Teetassid on ammu tühjaks joodud, pubi alumisel korrusel on juba üksjagu pühapäevaseid lõunatajaid, enne sooja naeratusega lahkumist jätab dr Pinka veel lugejatele sõnumi: „Olge positiivsed! Lugege rõõmsaid raamatuid, vaadake häid filme, mis pole täis vägivalda. Otsige ise positiivset, ei ole vaja kiruda riiki ja valitsust. Magage küllaldaselt, võimalusel juba enne südaööd. Olge oma lähedaste jaoks olemas!“
*Kaldkirjas olev tekst on pärit Krista Pinka esitamise kokkuvõttest Rapla valla sotsiaalauhinna Elusa Tule nominendiks.
