Lastekaitsepäeva tähistati koos muuseumi sünnipäevaga
Hommik algas rahulikumas tempos, et muuseumi kastist valida välja üks ese, vaadata, kas samasugune ka näituse väljapanekus olemas on ja selle eseme kohta siis ka lugu või selgitus koos kokku panna. Oli lihtsalt äratuntavaid asju nagu labidas ja taskulamp. Et sõjaaegsel taskulambil oli ka nn morsenupp, et teateid vilgutamisega edasi anda või et kui suur töö on labidaga kaevikuid kaevata, polnud just teada, sellest siis pajatasimegi.
Ühe kaugemalt külla tulnud noormehe jaoks oli ülipõnev ese gaasimask, siis sai selle juurde räägitud jutt I maailmasõja kloorirünnakutest ja kuidas II maailmasõjas vastu ootusi gaasirelva ikkagi ei kasutatud. Ja sai katsuda, kui raske on pressraud ning kuidas siis riie sirgeks sai, kui juhe seina ei läinud.
Edasi sai ka mööda valda lipatud ja küsimustele vastuseid otsitud. Kas teie teate, millised ministeeriumid on torni ehitamist ja Pargimäe nõlva töid rahaliselt toetanud? Kui ei, siis lipake ka Pargimäele ja uurige stendi. Ega ümbruse igapäevased detailid ei jäägi nii lihtsalt meelde, aeg-ajalt tuleb nad üle vaadata kas või mängu käigus. Kuldsed šokolaadirahad olid „kivi kõrval vahtra all", aga need sai kätte alles pärast füüsilist ja vaimset pingutust.
Päev pani proovile ka meie huvikeskuse verivärske töötaja Marina, kes lastele põnevaid ja osavust arendavaid mänge korraldas. Nii tuli läbi roomata, laveerida takistustega, olla täpne ja kiire ja kõik see meeldis osalejatele väga. Oli ka traditsiooniline batuut. Isegi väike vihmasahmakas ei rikkunud mängupäeva.
Aga miski muu häiris küll. Osa kohalikke noorukeid nautis päeva avalikus kohas džinnipurk näpus ja alkoholijoobes meesterahvale tegi nalja ronida batuudile lapsi segama. Minu soov ja palve on, et edaspidi ei peaks me sellistel üritustel lapsi kaitsma avaliku korra rikkujate eest.
