Lastekaitsetöötaja ei tule hommikul tööle unistusega mõni poiss või tüdruk toredast perekonnast ära võtta
Kehtiv lastekaitseseadus on vastu võetud üle 20 aasta tagasi, seega on see meie õigusruumi arvestades juba igati väärikasse pensioniikka jõudnud. Aeg on edasi läinud. Samas on Eestis mitmed probleemid, mille osas me kuulume pigem arengumaade kui arenenud maailma hulka. Olgu siinkohal mainitud Eestis juurdunud traditsiooniline lapse roll perekonnas ja ühiskonnas, kus lapse positsioon on madalam kui täiskasvanul ja lõpliku otsuse lapse eest teeb lapsevanem. Samuti on endiselt kasvatusmeetodina sageli aktsepteeritud laste kehalist karistamist.
Lapsevanemate vanemlikud oskused on sageli ebapiisavad – lapsevanemaks saamine ei eelda ju ühegi tunnistuse olemasolu või eksami sooritamist.
Uue seaduse mõte on eelkõige määratleda täpsemalt lapse õiguste kaitse ja heaolu tagamise põhimõtted. Uus seadus määratleb lapse heaoluna lapse arengut toetava seisundi, milles lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed ,kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud.
Kas nüüdsest peaks lapsevanem kartma, et lastekaitsetöötajad viivad endaga kaasa ka kõik lapsed, kel mõni vaktsiin saamata? Siinkohal tuleb lähtuda siiski tervest mõistusest. Eelkõige on see vihje lapsevanematele, et nad teaksid, et nad ei tohi panna oma käitumise ja tõekspidamistega ohtu laste elu. Seadus on siiski ainult üks abivahend mõttemallide ja suhtumise muutumisel, püüdes olla teerajaja rollis, määratledes, et esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul. Ja et lapsel on õigus osaleda teda puudutavate otsuste vastuvõtmisel. Ajast ja arust kasvatusmeetodite ning moodsa ühiskonna probleemide kohtumise tagajärgi võime näha kuritegevuse ja narkomaania kasvus, koolivägivallas.
On väidetud, et puudega lapse probleemides on süüdi kool; lapsevanemad üritavad lapsest autismi rusikaga välja peksta; kasuisa mõjutab kasulast juustest tirides end austama – need on mõned üksikud killud meie praegustest probleemidest ja reaalsusest. Siinkohal ma ei lasku nende inimeste maailma, kellel kirjasõnast ja ümbritsevast elust arusaamisega raskusi.
Kõigi pereväärtuste kandjate rahustuseks võib öelda, et perekonda ,selle rolli avamist ning kindlustamist perekonnaseadus käsitleb. Ka lastekaitseseadus kinnitab, et lapse arengu ja kasvuloomulikuks keskkonnaks on perekond.
Samas neile, kes usuvad, et poisse ilma rihmata ei kasvata, on seadusel selge sõnum: lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mistahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist, on keelatud.
Kas nüüdsest on lubatud ainult „vabakasvatus“? Kas vanem tohib piirduda ainult lapse sõnade abil veenmisega ja igal muul juhul on tegemist väärkohtlemisega?
Seda siiski mitte. Seadus sätestab, et kui lapse käitumine kujutab otsest ja vahetut ohtu lapse enda või teiste isikute elule või tervisele ning seda ohtu ei ole võimalik vältida vestluse, veenmise või suulise rahustamise teel, ja sellest tulenevalt tuleb last kasvataval isikul lapse ohjeldamiseks kasutada füüsilist jõudu määral, mis ei tekita lapsele kehalisi, vaimseid ega emotsionaalseid kahjustusi ning riivab võimalikult vähe lapse õigusi ja vabadusi, siis ei ole tegemist väärkohtlemisega.
Veel täpsustatakse, et füüsilist jõudu tohib kasutada vaid lapse liikumise või liigutuste piiramiseks määral, mis on proportsionaalne ja vähim vajalik teda ähvardava või temast lähtuva ohu tõrjumiseks. Füüsilist jõudu ei ole lubatud kasutada karistuse eesmärgil.
Aga kas lastekaitsetöötaja võib siis uue seaduse kohaselt lapsi kaasa viia? Jah võib, aga kindlalt piiritletud juhtudel ja ainult kuni 72 tunniks. Ja praegu kehtiva seaduse kohaselt tohib samuti lapsi perekonnast eraldada, ainult et periood, mille jooksul peab olukorda sekkuma kohus, on jäetud hajusaks. Ja ükski lastekaitsetöötaja ei vii lapsi peredest ilma põhjuseta ega saabu hommikul tööle unistusega mõnest toredast perekonnast mõni poiss või tüdruk ära võtta.
Seaduse vähem huvitav ja igavam pool täpsustab oluliselt erinevate institutsioonide rolle ja kohustusi laste õiguste ja heaolu tagamisel, määratleb lastekaitsetöötajate hariduslikud nõuded ning sätestab riigi lastekaitsepoliitika ja selle elluviimiseks vajalike tegevuste koordineerimiseks lastekaitse nõukogu loomise. Uus seadus hakkab kehtima1. jaanuarist 2016, kuid loodame, et tema vaim on juba meiega.
SEADUSE SELETUSKIRI AVAB MÕISTED
1. füüsilise heaolu all kajastuvad
kaalu, kasvu, füüsilise
vormi, tervise ja haigestumusega
seotud näitajad, vaktsineerimine,
sõltuvusainete
kasutamine ning füüsilised
võimed ja nendega seotud
piirangud;
2. psühholoogilise ja emotsionaalse
heaolu all kirjeldatakse
õnnelikkust, rahulolu,
rõõmu, eneseidentiteeti ja
-hinnanguid, enda väärtustamist,
hinnanguid võimetele,
autonoomiat, kiindumussuhteid,
muresid, muserdust ja
hirme, depressiooni jt vaimse
tervise näitajaid, huvitatust,
eneseregulatsiooni ja kohanemisvõimet;
3. sotsiaalne heaolu hõlmab
suhteid eri keskkondadega
– teistega lävimist ja
läbisaamist (nt pereliikmete,
sugulaste, sõprade ja õpetajatega),
probleemi lahendamise
oskusi, abivalmidust,
vastutustunnet kogukonna ja
ümbritseva ees, kodanikukohusetunnet;
4. kognitiivne ja hariduslik
heaolu hõlmab vaimseid võimeid,
teadmisi, kooliskäimist
ja seal edasijõudmist, koolivalmidust,
ettevalmistatust
tööturule siirdumiseks;
5. majandusliku heaolu all
esitatud näitajad puudutavad
näiteks sissetulekuid, toetusi,
tööhõivet, elamistingimusi,
tarbimist ja kulutusi ning eluaset.
