Laulu- ja tantsupeo fenomenist: Pidu on omamoodi peegelpilt eestlastest
145 aastaga saanud laulupidu üheks eesti kultuuri tüvitekstiks.
Igal rahvusel on ajaloos mingi selline pidepunkt, mille juurde ikka aeg-ajalt tagasi pöördutakse ja tihti on see võtmeks, mille abil mõista tänapäeva. Prantslastel on selliseks pöördepunktiks ajaloos Bastille'i vallutamine ning ka täna, kui olukord riigis läheb teravaks, tullakse Prantsusmaal enamasti tänavatele, põletatakse autosid jms. Venelased ootavad Aurora kogupauku ning neil on ilmtingimata vaja väravatest läbi murda (vrd Interrinde korraldatud Toompea lossi ründamine).
Eestlastel on kombeks tulla kokku ja laulda - olgu selleks siis mõne suure aastapäeva tähistamine (nt öölaulupidu Märkamisaeg), Jaapani keisripaari võõrustamine või presidendivalimiste eel Tammsaare pargis ühislaulmine, laulvast revolutsioonist rääkimata. Ja küll on hea, et selliseks omamoodi relvaks kujunes ajaloost laulupidude traditsioon, mitte näiteks Puuaiasõda!
Laulupidu on omamoodi kvintessents eestlusest - me oleme laenanud midagi võõrast kultuuriruumist (liidertafellikust muusikast, mitte regilaulust) ning aegade jooksul muutnud selle eestlastele ainuomaseks ja lausa selliseks nähtuseks, ilma milleta me täna eesti kultuuri enam ette ei kujuta.
Teoloog ja mõtteteadlane Toomas Paul on käsitlenud laulupidu civil religioni („kodanikureligioon") ilminguna (T. Pauli ettekanne 24.10.2013 konverentsil KUMU-s).
See on ilmalik ja mõistuslik suhe usuobjektiga ja selle usu objektiks ei ole kõikemäärav, armastav või karistav jumal. Filosoof Paul Tillich on nimetanud seesugust suhet „jumalikuks enesejaatuseks". Ja üldlaulu- ning tantsupidu on nii mõneski mõttes eestlaste „jumalik enesejaatus".
Laulu- ja tantsupeol on olemas peaaegu kogu kristlikule religioonile omane atribuutika: protsessioon (rongkäik), alguslaul („Koit"), tule süütamine (kirikus altaril), jutlus (presidendi kõne), Piibli lugemine (sõnumiga laulud) ja lõpulaul ning salvimine (dirigentide pärgamine).
Kui kristliku õpetuse järgi ei ole jumalariigis „juuti ega kreeklast, orja ega vaba", siis sarnaselt sellele on laulu- ja tantsupidu protsess, kus on kõik võrdsed, sest see ühendab eestlasi võrdsuse alusel, nii kuulajaid- vaatajaid kui lauljaid-tantsijaid. Väga huvitav roll on kanda laulupeo dirigentidel - neist saavad paariks päevaks kogu rahva juhid.
Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA juhataja Aet Maatee on öelnud, et eestlane on muidu väga individualistlik tüüp, kes ehitab isegi oma maja niimoodi, et paistab ainult naabri suits, kuid kord viie aasta jooksul tahab ta saada oma individualismile lunastust ning tuleb kokku, et laulda ja end ühtse rahvana tunda (TeMuKi 2004).
Tõesti - laulupidu on omamoodi kollektiivne, pea kogu rahvust haarav katarsis. See ei ole lihtsalt üks kontsert või lustipidu. Suuri kontserte suurte masside osalusel on meil ju teisigi - öölaulupidu, punklaulupidu jms laulupeolaadsed tooted, kuid sarnast katarsist ei paku neist ükski. Miks? Professor Rein Veidemann on selle sõnastanud minu arust väga täpselt: „Laulupidu on alternatiiv (ja ka kompensatsioon) eestlase individualistlikule, üksteisest lahku vedavale, omaette olemist väärtustavale loomusele.
Tantsupidu, mille traditsioon on noorem, on käsitatav lahutamatu osana üldlaulupeost. Seda võiks pidada üldlaulupeo ikonostaasiaks (rahvariietes inimeste rütmilis-kujundlikus liikumises sündiv sõnum)." (ettekanne 25.10.2013 konverentsil KUMU-s).
Kultuur ei ole päritav, kuid ta on pärandatav. Selgitava paralleelina võib siia kõrvale tuua emakeele õpetamise koolis - kooli minnes me ju valdame emakeelt instinktiivselt, kuid ometi on vaja seda nii õppida kui õpetada. Ma olen üsna tihti kokku põrganud tõekspidamisega, et traditsioon on püha ja puutumatu.
Ei ole. Traditsioon ei tohi olla kinnihoidmine vanast, vastupidi - see peaks olema taasloomine, kus hoiame alles ja lisame tänase kultuuriruumi nüansse millelegi, mis kunagi varem, meie ühises minevikus (nii kultuuris kui mälus) on olnud oluline. See tähendab, et iga põlvkond lisab omalt poolt midagi, igal põlvkonnal on oma ajale vastav tõlgenduskeel.
Laulu- ja tantsupidu on omamoodi peegelpilt eestlastest peo toimumise ajas. On olnud vastupanuliikumist ja vabaduse sõnumit kandvad peod, on olnud loodushoiule tähelepanu pööravad peod (metsaistutamine) jne. 2014. aasta üldlaulu- ja tantsupidu kannab pealkirja „Aja puudutus. Puudutuse aeg". Pealkiri koosneb kahest poolest, mis kõlaliselt on sarnased, kuid sisult erinevad. Endine kultuuriminister Rein Lang ütles ühes laulu- ja tantsupidu puudutavas arutluses, et tema meelest on ühiskond muutunud oma reaktsioonides liiga emotsionaalseks, kuid riigi asju tuleks ajada ratsionaalselt, sest just ratsionaalsus on toonud Eesti riigile edu. Meil on valitseva partei, Reformierakonna väitel ratsionaalne ja edukas riik. Riik, kellele tõesti ei saa süüks panna liigset emotsionaalsust ja empaatiatat nende suhtes, kes selle riigi ratsionaalsest edust osa ei saa. Kui ennist ütlesin, et laulupidu on omamoodi peegelpilt eestlastest omas ajas, siis ilmselt on nüüd meie rahva jaoks käes aeg puudutada. Lihtsalt. Siiralt. Emotsionaalselt.
TANTSUPEOLE REGISTREERUNUD RÜHMAD SAUE VALLAST:
Laagri Kooli 2.-3. kl rahvatantsurühm, juhendaja Mari Tomp, 19 liiget
Laagri Kooli 3.-4. kl rahvatantsurühm, juhendaja Mari Tomp, 24 liiget
Veskitammi Lasteaia naiste liikumisrühm, juhendaja Marju Niinepuu, 7 liiget
Ääsmäe kooli vilistlaste rühm, juhendaja Piret Kunts, 15 liiget
Ääsmäe neidude liikumisrühm, juhendaja Piret Kunts, 6 liiget
Ääsmäe Põhikooli 2.- 3. klassi rahvatantsurühm, juhendaja Piret Kunts, 21 liiget
Ääsmäe Põhikooli 3.- 4. klassi rahvatantsurühm, juhendaja Piret Kunts, 19 liiget
LAULUPEOLE REGISTREERUNUD KOORID SAUE VALLAST:
Bel Canto kammerkoor, dirigent Piret Puusta, 16 liiget
Bel Canto lastekoor, dirigent Piret Puusta, 16 liiget
Bel Canto mudilaskoor, dirigent Piret Puusta, 16 liiget
Laagri Kooli mudilaskoor, dirigent Iveta Jürisson, 23 liiget
Laagri Kooli lastekoor, dirigent Iveta Jürisson, 32 liiget
Ääsmäe Põhikooli mudilaskoor, dirigent Linda Kardna, 25 liiget
Wannamoisa segakoor, dirigent Sille Ojastu, 26 liiget
