Väga huvitav oli otse kõrge kalda servale rajatud trepiga terrass, mis ulatus mereni. Mõisani viis umbes poole kilomeetri pikkune sihitee. Enne peahooneesist auringi oli kaarega väravaehitis. Suur hulk kõrvalhooneid paiknes põhja ja lääne pool.

Valitsejamaja taastatud

1872 müüsid Rammid mõisa Rudolf von Ungern-Sternbergile. Perekonna valduses oli Leetse kuni riigistamiseni aastal 1919.

Teise maailmasõja järgselt oli mõisasüda nagu kogu Pakri poolsaar Nõukogude sõjaväe valduses. Mõisa ümbrus tollal võsastus ning enamik kõrvalhooneid hävis. Peahoone oli enam-vähem terve kuni 1993. aasta tulekahjuni, mis jättis sellest alles vaid müürid. Muudest rajatistest on säilinud kaartega väravaehitis ning valitsejamaja. Praegu on mõisasüda eraomanduses. Valitsejamaja on meeldivalt restaureeritud.

Kadunud mõis

Pallaste on Leetsest tublisti noorem. See eraldati Keila mõisast aastal 1802 ja esimene omanik oli Carl von Hoyningen-Huene. 1821 müüdi kinnisvara edasi Rammidele, kelle valduses oli mõis aastani 1876. Siis müüdi mõisasüda Juliane von Ungern-Sternbergile. Sellest ajast kuni riigistamiseni aastal 1919 olid Pallastel ning Leetsel ühed ja samad omanikud.

Tänaseks on kõik vanad hooned hävinenud. Äärelinna sisse jäänuna asuvad mõisasüdame kohal ka praegu hooned, kuid need on tõenäoliselt uuemad või tugevalt ümber ehitatud. Vanast ajast pärinevad tõenäoliselt vaid läheduses asuvad kaks tiiki.

Artikli koostamisel on kasutatud raamatut “Harjumaa mõisad ja mõisnikud”, mille on koostanud Alo Särg. Samuti on kasutatud lehekülge: www.mois.ee.