Legendaarne Vääna Mõisakooli õpetaja lõpetab karjääri rõõmsa meele, kuid raske südamega
(2)
Tiiu ning tema abikaasa Peep elavad Väänas nukumaja meenutavas kodus, mida ümbritseb õitsev aed. Sündis tulevane pedagoog Võrumaal Vastseliina lossi lähistel veskiomaniku peres, kasvas üles aga Läänemaal.
Ta on õppinud Haapsalu Pedagoogilises Koolis, Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis õpetaja ja eesti keele erialal.
Tiiu on alati eesti meelt ja eesti keelt au sees pidanud. Ja arvab, et eestimeelsust tänapäeva koolides piisavalt ei edendata.
"Praeguse kooli suur viga on minu meelest selles, et isamaalisusele ei pöörata minimaalsetki tähelepanu," on Tiiu mures. "Kui nõukogude ajal kasvatas iga tekst ja iga lause õpilasi teatud suunas, siis nüüd suure vabadusega puudub igasugune suunamine. Isamaalisuse kaudu jõuame aga väärikuseni, enesest lugupidamiseni."
Omal ajal jäi Tiiu isamaalisuse tõttu teenelise õpetaja tiitlist ilma, sest "õpetaja Tuisu poliitiline platvorm ei vastanud nõukogude õpetaja omale".
Mõistus on me rikkus
Abikaasa Peep meenutab aga, et Tiiu on õpilasele öelnud: "Kuidas sa julged koolimaja uksest sisse astuda, kui sul endal õppimata?!"
"Ma räägin lastele ikka, et meil pole naftapuurauku, mille otsas istudes raha kotti toppida. Meie ainus rikkus on meie mõistus, mille arendamise nimel tuleb iga päev tööd teha, hoolimata east või ajast," lausub Tiiu kuldsed sõnad.
Tiiu õpetajakarjäär algas juba 17-aastaselt. Klassijuhatajana on tal sõnum ka lastevanematele: "Imetlen neid vanemaid, kes tões ja vaimus, vahel tundide kaupa oma lastega koos õppisid. See ON väga raske, aga kunagi tuleb arusaam, kui tähtis see on. Kõik muu siin elus on mööduv, aga perekond, suutlikkus oma lastega ühte elu elada - see on ülim väärtus."
Tiiu on õpilastega näidendeid teinud. Näiteks lasi ta ühel suvel vanavanematelt koguda mälestusi aastatest 1945- 1955. Tiiu Tuisk: "See oli ääretult ehe, ma panin need lapsed rääkima mina-vormis oma vanavanemate lugusid. Kurvad lood vaheldusid rõõmsatega. Õpetasin lastele külafokstrotigi selgeks."
"Linnukese" pärast ei tohi ühtegi üritust teha - on pedagoog resoluutne. Kui midagi teha, siis nii hästi, kui võimeid on antud.
Veenuste klubis
Tiiu kirjeldab viimast koolipäeva: "Kooli lõpuaktusel tuli iga laps mulle midagi ütlema. Mihkel ütles nii: "Küll ma mõtlesin, mida teile öelda. Mul pole midagi öelda, aga ma ütlen, et te olete tõesti üks hea õpetaja.""
Kas ühele õpetajale on võimalik üldse paremini öelda, mõtiskleb Tiiu.
Tiiu põnevad ettevõtmised ei lõpe lastega. "Mõni aasta tagasi, kui meie küla prouad saatuse tahtel järjest üksikuks jäid, tegime koos mittetulundusühingu Vääna Veenused. Nüüd on see tore sõpruskond, kes peab koos maha liiliapeod, tähistab tähtpäevi, käib reisimas, külastab muuseume, näitusi, loeb luulet, käib teatris, võtab osa külaelust," loetleb ta. "Aga käsitööd ei tee."
Kahe poja ning kuue lapselapsega Tiiul ja Peebul möödub varsti 50 aastat pulmadest, aga õhus on ikka veel armastust ja üksteisemõistmist.
"Meie ainus rikkus on meie mõistus, mille arendamise nimel tuleb iga päev tööd teha, hoolimata east või ajast," ütleb Tiiu hüvastijätuks.
_________________________________
Maris Viisileht, Tiiu Tuisu lähedane kolleeg:
Kui siia elama asusin, teadsin, et siin elab üks legendaarne õpetaja. Tean, et kõik võivad olla pedagoogid, aga kõik ei ole õpetajad. Tiiu läheneb individuaalselt õpilasele. See on see põhitõde, mida iga õpetaja võiks järgida. Tiiu valdab piitsa ja prääniku meetodit perfektselt. Präänikut kasutab muidugi rohkem.
Tiiu on väga isamaameelne ning püüab seda ka lastesse juurutada. Ta on muu hulgas ka näitlemisõpetajana silma paistnud. Tundub, et eesti keele ja kirjanduse õpetajad nagu Tiiu on koolide raudvara.
