Üks neist bõliinadest, mis räägib Solovei Budimirovitšist, on aga vastupidiselt teistele väga ebadramaatiline ja suisa igavgi. Osalt just sellepärast on ta paljudele uurijatele silma jäänud.

Kangelasjutud kandusid sajandeid edasi üksnes suuliselt enne, kui neid peamiselt 18. sajandil üles kirjutama hakati. Põneva ja dramaatilise loo järjepidev edasijutustamine mitmete sajandite vältel on mõistetav, kuid suhteliselt sündmustevaese jutu püsimajäämine on küllaltki üllatav. Seega peab jutustus Solovei Budimirovitšist olema mingil muul põhjusel eriline, sest seda on üsna sarnaselt üles kirjutatud seitsmeteistkümnest eri allikast.

Lühidalt on bõliina sisu järgmine: Uljas kangelane Solovei Budimirovitš sõitis koos kaaskonnaga neljakümnel mustal laeval mööda Dneprit Kiievisse, mida valitses vürst Vladimir (valitse suurelt). Seal hakkas talle silma kaunitar, kelle nimi oli Zapava. Solovei palus Vladimirilt luba ehitada kaunitari õuele endale maja. Saanud vastava loa ja ehitanud ka maja valmis, otsustas noormees paluda Zapava endale naiseks. Pärast kihlust pidi Solovei käima ära kodumaal. Tema äraolekut kasutas kurjalt ära keegi Davõd Popov, kes ilmselt samuti Zapava vastu ükskõikne polnud.

Davõd lasi liikvele jutu Solovei hukkumisest või vangistusest ja palus ise nooriku endale naiseks, millele ta sai ka soodsa vastuse. Siiski jõudis Solovei Budimirovitš reisilt õigeaegselt tagasi, täpselt valepulmade ajaks ja seadis oma õiguse maksma.

Geograafiliselt lähtus Solovei Budimirovitš maalt nimega Vedenskoi, mida võib pidada veneedide, Läänemere äärsete slaavlaste maaks. See asus Läänemere edelaosas tänapäeva Saksamaa ning Poola aladel. Mööduti Gotlandi saarest ja suunduti Soome lahte (more Virjandskoje - Viru meri), mööduti Ledenetsi linnast ning edasi tuntud teekonda pidi mööda Venemaa jõgesid Kiievisse.

Üleskirjutatud bõliina versioonides on mõningaid erinevusi toponüümides, kuid nimetatud teekond on uurijate seas üks laiemini levinuid.

Vene ajaloolane Pavel Miljukov leidis, et Ledenets sarnaneb nimega Lindanise, mis oli Tallinna kohal asunud muistsete eestlaste linnuse nimi ja järeldas, et seetõttu on silmas peetud sama kohta. (Nimetatud ajaloolane leidis ajaloo uurimise kõrvalt aega ka ise ajalukku minna, olles Vene Ajutise Valitsuse välisminister ja hiljem kommunismivastase võitluse organiseerija nii Venemaal, kui eksiilis). Kaugeltki mitte kõik uurijad ei ole antud arvamusega nõus ja Ledenetsi on otsitud Mustast merest Põhja Jäämere või Islandini. Põhjusena on eelkõige viidatud nime tähendusele, mis tähendab jäätunud asja või kohta.

Millisest ajaperioodist võib juttu olla?

Loos nimetatud vürst Vladimir Püha elas viikingiajal, 10. sajandil. Teda peetakse skandinaavlaste järeltulijaks. Vladimir oli sunnitud võimuvõitluses vendadega kodumaalt põgenema Skandinaaviasse.

Sealt naases ta rohkearvulise sõjaväega Novgorodi, seejärel vallutas Kiievi ja ka vürstitrooni. Skandinaaviast lähtuv teekond Venesse kulges mööda Soome lahte Staraja Ladogasse ja sealt edasi lõuna suunas. Nii Vladimirile, kui väga paljudele tema kaasaegsetele oli Soome laht küllaltki tuttav.

Samas peavad paljud uurijad bõliinade algversioone veel vanemateks. Uurides bõliinades esitatud kombeid, ühiskondlike suhteid, relvade tüüpe jne, on jõutud järeldusele, et need pärinevad mitusada aastat varasemast ajast, esimese aastatuhande keskelt ja on hiljem modifitseeritud, lisades peategelaseks populaarse vürsti ja kohaks tema uue residentsi. Mõned uurijad ei seosta bõliinades esinevat nime Vladimir konkreetselt Vladimir Pühaga, vaid näevad temas hoopiski laiemalt idaslaavlaste juhti. Bõliinade kui kangelaslaulude tekkimise ajaks on arvatud nn. sõjalise demokraatia aega, mil riike veel polnud ja peamiseks väärtuseks isiklikud julgus- ja vaprusomadused. Mõned uurijad arvavad, et bõliina Solovei Budimirovitšist kirjeldab kaudselt hoopis sloveenide asumist mööda mereteed Läänemere lõunaosast Loode-Venemaale.

Sealt ka bõliina algne tähtsus. Ka see, et läänemeresoomlased idaslaavlasi venelasteks (veneedideks) nimetavad on üheks argumendiks teiste seas, et idaslaavlaste põhjapoolseimad asukad põlinevad veneedidest.

Kes oli Solovei Budimirovitš?

Solovei tähendab otseses tõlkes "ööbik". Siiski on mõned uurijad arvanud ka teisiti. Näiteks on pakutud, et see tulenes hoopis sõnast slaavlane, mis just lõuna-, lääneslaavi keeles kõlas sarnaselt nimele (sloveenid) ja mida on kasutatud idaslaavi aladel just Ilmeni järve ümber. Ka Solovei isanimi Budimir (ole suur) on pigem lääneslaavi kui idaslaavi päritolu.

Tuntud ajaloolane Paul Johansen on juhtinud tähelepanu ka sellele, et Solovei on väga sarnane Eesti nimega Sulev. Teise Vene bõliinadest teada olnud nimekaimu nimi oli Solovei Razboinik (röövel). Tema kohta on otseselt öeldud, et ta oli soomeugrilane. Täpsemalt küll mordvalane, mis sisuliselt tähendab mokšat või ersat. See tegelane tegi puu otsas koledat häält ja vilistas kõvasti, mis tema ohvrid jalust niitis. (Kas sama on üritanud teha ka tema järglane Röövel Ööbik, jääb muusikasõprade otsustada.)

On olemas ka versioon, et Solovei Budimirovitš mitte ei möödunud, vaid lähtus Ledenetsist ja sellisel juhul on Sulev väga tore kandidaat.

Kas Lindanise?

Lindanise linnust mainib Hendrik oma kroonikas 13. sajandi alguses. Tallinna kohalt on küll leitud vaid väheseid muinasasustuse jälgi ja need pärinevad muinasaja lõpust. Muidugi mitte arvestades kiviaegseid leide näiteks Vabaduse platsilt. Võib arvata, et Vene bõliinas nimetatud aja perioodidel Tallinna kohal linnust ei olnud.

Kus siis asus Ledenets?

Kui otsida Ledenetsile sobivast ajast teisi kandidaate Soome lahe kaldalt muistse meretee äärest, polegi kandidaatide arv kuigi suur. Mereäärseid muistseid linnuseid oli siin ainult kaks - Jägala ja Toolse. Teised linnused olid ehitatud merest turvalisse kaugu sesse. Näiteks tihti Tallinna eellaseks nimetatud Iru linnusele ei pääsenud ka viikingiajal laevadega lähemale kui paar kilomeetrit. Meresadama kõrvale rajatud linnus nõudis oluliselt rohkem ressurssi selle kaitseks, kuna puudus elanikkond, kes merelt suunduva ohu korral ümberkaudu kokku oleks jooksnud. Esiletõstmist väärib just Jägala linnamägi.

Jägala jõe suudmes võis olla kindlustatud asula juba pronksiajal. Paar sajandit enne meie ajaarvamist rajati sinna linnus, mis oli teadaolevalt sellel ajal suurim terves Põhja-Euroopas. Ka hiljem, meie loo võimalikul toimumisajal, eksisteeris siin esialgu täpsemalt dateerimata ajavahemikul eelmisest võimsamaks ehitatud linnus.

Jägala linnus oli kindlasti tähelepanuväärne koht kõigile Soome lahte pidi kulgejatele. Võrdluseks võib tuua Idatee (Austerweg) olulise keskuse Vana-Laadoga linnuse, mis oli skandinaavlaste esimesi asundusi Vene aladel. Sealne linnus oli Jägala omast mitu korda väiksem. Seega oleks võimsa Jägala linnuse mainimine linnana bõliinas, mis kirjeldas mereteed Soome lahes, igati ootuspärane.

Mida tähendas Ledenets?

Tänapäeval tähendab see sõna venelastele peamiselt pulgakommi.

Algselt lähtub ta muidugi sõnast ledenet, mis tähendab jäätuma. Osa uurijaid on sellest tähendusest tulenevalt otsinud Ledenetsile vasteid Islandilt ja Põhja-Jäämerest.

Vanasti oli venelastel komme võõraid kohanimesi tõlkida oma keelde johtuvalt nende tähendusest. Näiteks Varbola oli vorobiinõi nos, Otepää medvezjaja golova jne. Seega on Ledenetsi sidumine Lindanisega pelgalt sõnade mõningase sarnasuse tõttu üksjagu ebakindel.

Seda enam, et Tallinna nimetamiseks oli venelastel nimi juba olemas - Kolõvan. Kuidas aga etümologiseerida nime Jägala? Kirjalikes allikates on esimest korda seda nime nimetatud seoses tänapäevase Jägala külaga, mis asub mitmeid kilomeetreid linnusest ülesvoolu.

Nime esialgne kirjapilt oli Jakavoldal. Nime teine pool tähendab tänapäeval valdama ja on laensõna eelgermaani keelest. Mida tähendas nime esimene pool Jaka? Kas ka see võis olla alg-germaani päritolu? Kindlasti võis. Eesti keeles on sadu eelgermaani laene. Ka enamus mereteemalist terminoloogiat eesti keeles on sama päritolu. Arvestades Jõelähtme piirkonna arheoloogilist eripära, võime siit leida ka teisi sama päritolu kohanimesid. Kui tõlkida sõna Jaka, keeleteadlaste poolt rekonstrueeritud eelgermaani keelest eesti keelde, saame vasteks jääpurikas, rippuv jää. Jägala jõele oleks raske anda tabavamat nime, mõeldes ainulaadsele vaatepildile, mida pakub jäätunud Jägala juga talvel.

Jõesuus asunud linnuse kasutusajal valitseti nii ümbruskonda, kui jõge muidugi just sealt ja jõest tulenev nimi oli kasutusel ka linnuse kohta, kuna veekogu nime kandumine kohanimele on üsna sage nähtus.

Nagu eelpool mainitud, tõlgiti võõrad kohanimed vene keelde nende algses tähenduses. Tõlkides germaanikeelse võimaliku nimealge jäätunud vene keelde, saamegi nime ledenets. Seega väga tõenäoline, et legendaarses bõliinas nimetatud kohanimi tuleneb Jägala linnusest. Kuigi bõliinade sisu ajaloolise tausta üle võib palju vaielda, ei ole kahtlust, et nimede prototüübid olid enamuses reaalsed kohad.

Ledenetsi nime edasine saatus

Tuntud vene helilooja Rimski-Korsakaov kirjutas ooperi „Jutustus tsaar Saltaanist". Lugu ise põhines Puškini samanimelisel poeemil. Solovei Budimirovitši bõliinast ajendatuna nimetas ooperile libreto loonud Aleksander Belski loos keskse linna Ledenetsiks. Paljud mäletavad kindlasti omaaegsest populaarsest multikast ja mängufilmist müstilist linna, mis ilmub saarele, kuhu sattusid tünni suletud tsarinna ja tsaaripoeg. Seda linna nimetatigi ooperis nimega Ledenets.

1911. aastal New Yorgis etendunud ooperile tegi lava kujunduse tuntud Vene kunstnik Nikolai Roerich. Valmis terve sari kangastele maalitud pannoosi pealkirjaga "Ledenets". Praegu asuvad need tööd New Yorgis Roerichi muuseumis. Peterburi ülikoolis arheoloogiat õppinud Roerich jõudis kunsti juurde paljuski tänu sellele, et joonistas üles Venemaa arheoloogia ja kultuurimälestisi. Eesti kunstnikest oli enim temast mõjutatud tuntud Kalevipoja teemaliste maalide autor Oskar Kallis, kes käis Roerichi töid Peterburis ja Moskvas uurimas. Omal ajal arheoloogiat õppinud Nikolai Roerich ei olnud hiljem pelgalt väga kuulus kunstnik, vaid ka ülemaailmselt tunnustatud humanist ja orientalist. Eesti Roerichi Selts on mälestustahvliga tähistanud ka maja Haapsalus, kus kunstnik suvitas.

Niisiis ei piirdunud oletatava Jägala algse nime saatus pelgalt Vene bõliinaga, vaid see jõudis nii heliloomingusse kui kujutavasse kunsti. Ja päris kõrgliigasse. See kõik ei pretendeeri muidugi mingisugusele ajaloolisele tõele. Vaevalt selline tõde ka kunagi selguma peaks. Ajaloo võlu seisnebki pidevas tõe otsimises.

Jägala linnamäel võime aga julgelt silme ette manada pildi mere poolt lähenevatest mustadest laevadest ja me kindlasti ei eksi - omal ajal nad tulid. Kas tahame näha neid juhtimas Soloveid või mõnda rohkem ajaloolist tegelast, sõltub meie ettekujutusvõimest ja tujust.