Lehte Tiido – pool sajandit Mustla koolis

Veebruaris tähistas Tarvas­tu Gümnaasiumis oma 50. tööjuubelit Lehte Tiido (77). Lehte-tädi on pidanud koo­lis erinevaid ameteid, praegu töötab puhastusteenindajana. Oma töökuse ja hea tervisega annab ta silmad ette paljudele noorematelegi.

Millal Sa asusid Mutla kooli tööle?

8. veebruaril 1962. Selle aja jooksul on siin vahetunud neli direktorit. Siiani pole ma ka kordagi haiguslehel olnud. Paar korda olen küll palavikuga tööl olnud, aga jumal on andnud nii hea tervise, et suuremat haigust pole olnud. Arsti juures pean ikka aeg-ajalt käima, sest koo­lis töötamiseks on tarvis tervi­setõendit.

Milliseid ameteid oled koo­lis selle 50 aasta jooksul pida­nud?

Kõigepealt asusin tööle sinna majja, kus on praegu Tarvastu lasteaed. Seal olin algul koris­taja. Lisaks sellele pidin toidu kohale vedama. Võitööstusest viisin piimanõudega piima koo­li. Selle jaoks anti mulle kooli poolt tõukekelk, suveajal veda­sin oma jalgrattaga. Lisaks sel­lele olen olnud kooli aednik. Meil oli väga ilus ja korras kooliaed, peaaegu iga nädal käis mõni ekskursioon meie aeda uudis­tamas. Katlakütja olen samuti olnud. Õuekoristaja olin ka, aga nüüd töötan siseruumides.

Koristajast on tänapäeval saanud puhastusteenindaja. Kuidas on selle viimase 50 aastaga Sinu töötingimused muutunud?

Alguses polnud mul mingeid töövahendeid. Lastel oli inter­naadis pesemiseks tsinkplekist künataoline kauss, kuhu lapsed ise kaevust vee sisse kandsid. Seejärel tuli oodata, et see ahju kõrval soojeneks, et pesta saaks. Pärast tuli solk samuti ämbriga õue viia. Õues oli kuivkäimla, selline maa sisse kaevatud auk ja seal tuli siis iga ilmaga käia.

Majas olid valged laudpõran­dad. Üks kokk muretses meile värvimulda, nii saime põrandad üle värvida. Voodeid internaadis kõigile ei jätkunud. Kui ühest perest olid kaks õde koolis, pan­di nad ühte voodisse magama. Aga oli ka juhuseid, kui täiesti võõrad pidid magamisaset ja­gama. Iga laps sai kooli poolt kaks komplekti voodipesu- üks oli voodis ja teine võis olla kodus pesus. Kulunud linad tõmmati puruks, et mõni koolitöötaja ei saaks neid omale koju viia ja edasi kasutada. Need linatükid olid mul siis lappideks.

Nüüd on igasugused uued mopid, lapid ja pesuvahendid. Aga ega kõik need uued vigurid ennast õigusta ka.

Kuidas õpilased aastakümne­tega muutunud on?

Õpilased on palju muutunud. Vanasti olid koolilapsed viisa­kamad ja nad ikka kartsid ka midagi. Nüüd on hoopis teisiti. Sel ajal pidid lapsed ju kooli­vormi kandma. Ma mäletan, et üks poiss tuli kooli vormimütsi asemel baretiga. Direktor võttis selle tal peast ja viskas otse kü­devasse ahju. Poiss ei julenud midagi vastu öelda.

Viimasel ajal on koolides ja üldse ühiskonnas väga palju juttu säästlikest eluviisidest, taaskasutusest ja rohelisest mõtlemisest. Kas on näha ka, et õpilaste teadlikkus on selles vallas tõusnud?

Mina seda küll ei näe. Kui meil sai siin Mustlas see uus koolimaja valmis, siis koman­dant tõi oma kodust vanu aja­lehti, lõikus tükkideks ja see oli siis meie kooli esimene tua­lettpaber. Praegu lapsed ei oska olemasolevat hinnata. Mõnikord on meetrite kaupa tualettpabe­rit välja kistud ja laiali loobitud. Lapsed ei saa aru, et selline käi­tumine raiskab mõttetult nii raha kui loodust.

Miks Sa ei taha auga välja teenitud pensionipõlve pidada, vaid kipud ikka tööle?

Olen elu aeg rasket tööd tei­nud ja sellega harjunud. Kol­hoosis olin lausa tööeesrind­lane. Usun, et kui jään seisma, siis ei saagi enam liikuma. Hea on teada, et igal hommikul on vaja ärgata ja tööle tulla. Minul ei ole töölkäimise vastu mida­gi. Töötan ikka, kui mind veel tahetakse.