„Lembitu“ – eepos, poeem või hoopis tõlkemugandus?
Oma elu viimastel aastatel töötas Kreutzwald uue eesti eepose „Lembitu" kallal. Kuigi teos jäigi lõpetamata, ilmus see kolm aastat pärast Lauluisa surma - 1885. aastal - Helsingis. Aino Kallas nimetab seda Kreutzwaldi vanaduspäevade eeposeks. Ehkki „Lembitu" ei tundu ühtlase, lõpuniviidud kunstitööna, hinnati seda järgneva neljakümne aasta jooksul siiski kui mõttesügavat suurteost.
1927. aasta märtsi lõpus lahvatas aga Postimehes skandaalne avaldus, mille tegi 18-aastane Tartu koolipoiss Ado Säärits - „Kreutzwaldi „Lembitu" pole algupärane teos, vaid suures osas eestipärastatud tõlge saksa-šveitsi kirjaniku Joseph Viktor Widmanni 1869. aastal ilmunud eeposest „Buddha"". Sääritsa arvutuste järgi oli puhtal kujul Kreutzwaldi enda salme eeposes vaid 11,57%!
Pärast seda avastust on „Lembitut" ümbritsenud ebalev vaikus. Tööd on tituleeritud ka ulatuslikuks maailmavaatepoeemiks, mis väljendab autori usulis-filosoofilist maailmavaadet.
Kui eestlasele seostub Lembitu nimi eelkõige muinaskangelase ja sõjamehega, siis Kreutzwaldi teoses on nimikangelane esitatud patsifistliku figuurina. Ta on rohkem vaba fantaasia vili ning just sellisena tänapäevane, omapärane, sügavate hamletlike kahtluste ja süümepiinadega isiksus, kes tunneb igal sammul loomupärast vastumeelsust igasuguse vägivalla ja verevalamise vastu. Samas püütakse teda lausa vahetpidamata üha uutesse tapatalgutesse meelitada ja sisse mässida, nii et ainsaks pääseteeks jääb põgenemine, erakusaatus.
Vaatamata vananenud keelevormidele ja kohatisele raskepärasusele tasub uurijate sõnul „Lembitusse" süveneda just ebatraditsioonilise, oma ajast kaugel ees oleva peategelase - kelle maailmavaatelised otsingud on paiguti õige kaasahaaravad - pärast. Vast jõuab nii ka Kreutzwaldi vägivallavastane sõnum 21. sajandi lugejani.
