“Ega nende käpp hästi ei käi,” ütleb 1986. aastast lendoravaid uurinud Uudo Timm. “Mõned teadlased prognoosivad, et juba 2020. aastaks on nendega lõpp.”

Sellise sünge ennustuse aluseks on Timmi sõnul graafikuks joonistatud ajalooline elupaikade vähenemine, kus viimase aja langus on suhteliselt järsk.

“See on mitme halva asja koosmõju,” ütleb ta. “Üks suur põhjus on see, et lendorava elupaikadeks olevate vanade metsade ja vanade haavikute osakaal kogu aeg väheneb. Lageraielankide vahele alles jäänud metsatükid on suhteliselt väikesed, lendorav aga vajab suurt territooriumi – emasloom 8-10 hektarit, kusjuures emaste territooriumid ei kattu, isasloom kasutab koguni üle saja hektari. Seda arvestades ei saa teadaolevates leiukohtades elada rohkem kui paar-kolm emaslooma.”