Lapsepõlv

Liidia on sündinud, üles kasvanud ja elab tänaseni oma armsas Vahtrepa külas asuvas kodus. Koolis hakkas käima Heltermaal, sealt edasi asus õppima Suuremõisa mõisahoones asuvas koolis, kus avati viies ja kuues klass. Sellel ajal elas veel krahv Suuremõisas. Kuuenda klassi lõpetas ta 1930.

Tööaastad

Peale kooli hakkas Liidia kodus talutööle - sahk kätte ja hobused ette, nagu ta ise ütleb. 1937 suri Liidia vanaisa ära, siis jäid emaga kahekesi talu pidama. Kõigega pidid kanged hiiu naised ise toime tulema, ei ole tööd, millega Liidia hakkama ei saaks. 1938. aastal tuli majja Liidia abikaasa August Piilberg, kes töötas ka Heltermaal asunud liinibusside töökojas.

Nõukogude perioodi saabudes tuli hakata tööl käima kolhoosis, mis moodustati Vahtrepale. Liidia ütleb, et see aeg läks tema meelest nii kiiresti, et enam ei mäletagi sellest ajast suurt midagi. Ega siis seal ei tehtud niimoodi tööd nagu kodus, see oli ikka kergem. Heinaajal kästi niita, ega keegi seda ära ei koristanud. Niita tuli hommikust õhtuni ning pärast ei olnud koristamiseks enam aega, sest viljalõikus tuli peale. Sellised olid kolhoosi algusaastad; hiljem läks asi paremaks. Liidiast sai brigadir ja töölised hakkasid palka saama 3,75 rubla.

1939. ja 1940. sõja-aastate kohta ütleb Liidia, et äärepealt oleksid ka nemad pidanud Vahtrepalt ära kolima, kuna Nõukogude armee plaanis rajada sinna lennuvälja.

Töid alustati, aga jäid õnneks pooleli ning elu kodutalus võis edasi minna. Suuri lahinguid Liidia jutu järgi ei olnud ja metsast varju pole ta ka pidanud otsima. Kogu aeg on saanud elada oma kodus, hirmu on tundnud Liidia siis, kui toimus küüditamine.

1948. aastal mõistis Nõukogude võim abikaasa Augustile karistuseks 25+5 aastat Siberi vangilaagrit ja saatis asumisele, kuna August oli tubli eesti mees, kes kuulus Kaitseliitu ja hiljem Omakaitsesse. Siberis tuli söekaevanduse juures meistrina teha kõiki töid rohkem kui viis aastat ja siis pääses abikaasa taas koju Vahtrepale.

August töötas töömehena mitmetes Hiiumaa majandites, kuni jäi koju. 1984. aastal suri August 75-aastasena.

Pensioniaeg

Töölt koju jäädes on Liidia kodus toimetanud, tütre lapsi hoidnud ja kirikus käinud. Oma elu kohta ütleb ta, et see on läinud väga hästi. Kõik vajalik on olemas. Liidia ütleb, et tal on kaks viga - ei ole ahne ja ei ole kade. Liidia on kaua aega pidanud mesilasi ning praegu ootab ta sobivat hetke, et hakata selle aasta mett võtma.

Pühalepa Vallavalitsus ja Volikogu soovivad Liidiale palju õnne 95. sünnipäeva puhul!