Liiklusseaduses on teatud reeglid
Buss ei ole märklaud
Kaereperes õpilasi vedavad bussijuhid on pahased ja kurjad, kuna lapsed lõbustavad ennast sageli peatuses seisvate busside pihta lumepallide ning kividega märki loopimisega. See tegu on tegelikult naljast kaugel!
Väikese naljana mõeldud tegu ja palliga viskamisega end „kõvaks meheks“ tituleerimine võib halvimal juhul lõppeda katkise esiklaasiga. Koer ei pidavat hammustama teda toitva inimese kätt. Sarnaselt peaks kehtima sama ütlus ka inimeste elus.
Autojuhi kutse-eetika
Iga päev tööd tehes kuuleme nii jalakäijate kui ka autojuhtide vastastikuseid süüdistusi, kus autojuht ei oska sõita ja jalakäija pidavat „kunn“ olema, kes ühtegi märki ega tuld ei tunne. Siinkohal pakuks välja omapoolse kutse-eetika autojuhtidele, millele järgneb sama jalakäijatele järgnevatel lehepindadel. Pakun välja omapoolsed ideed kaasamõtlemiseks ja täienduste lisamiseks.
Kes on autojuht? Mis imeasi see auto ikkagi on ja mida me mõistame autojuhi kutse-eetika all?
Auto teatavasti on hunnik metalli, millel võib olla hiilgav aju ja peal viimseni lihvitud tehnika – kuid ta ei ole sentigi väärt ilma teatud kogemuste ja oskusteta juhita. Juht saab olla aga vaid inimene, kes omab teatud oskusi, oskust suunata ja juhtida tema kätte usaldatud sõidukit.
Kõige olulisem nõue autojuhile on pädevus – ei pane ikka akrobaati autorooli ja pagarit kraanajuhiks, tuleb ikka õppida ja veel kord õppida!
Kui ma juba olen saanud teatud õpikogemuse järel auto juhiks elik autojuhiks, siis ma käitungi liikluses nagu päris juht: ei lähe närvi, kui väiksemate kogemustega juht kogemata eksib, annan jalakäijale teed, mitte ei sõida tal varvastest üle, sest minu käes on vägi ja võim (ehk raudne sõiduriist)! Õpin oma vigadest ja proovin olla nii tähelepanelik kui võimalik. Inimene on inimene ja paraku me ka eksime, enamasti tahtmatult ja soovimatult. Peaasi on õppida oma eksimustest ja mitte neid korrata.
Väsinud juht ei ole juht! Teadlikult väsinuna (magamatuna) rooli keerates oleme rikkunud autojuhi kutse-eetikat, mis sätestab puhanud juhi ainuvõimalikkuse rooliratta taga. Magada muidugi saab ka autos, vastavalt sinna kohandatud magamiskohas, kuid rooli taga magamine on keelatud. Muidugi tuleb ette juhtumeid, kus „magame“ maha õige teeotsa või mõne muu võimaluse siin elus, kuid sellest ei johtu eksimusi juhi kutse-eetika osas. Õige teeotsa mahamagamine võib küll pikendada läbisõitu ja suurendada kütusekulu, kuid eksimine on inimestele omane ja kui seda tahtlikult ja sihilikult ei tehta, kutse-eetikat see ei riiva.
Liiklusseaduses on teatud reeglid sõidu eesõiguse osas. Teatud liiki mootorsõidukil on seeläbi antud eesõigus liikluses teiste samal teel liikuvate sõidukite osas. See aga ei tähenda otsesõnu seda, et sõiduki juht on nagu traavel hipodroomil, kellel on silmadele kahelt poolt piirajad peale pandud ja kimab ainult oma teatud valget jooksurada pidi, olles kindel ja ükskõikne teiste juhtide osas, sest minul on ju seaduses sätestatud eesõigus!
Juht peab olema oma käitumises paindlik, oskama hinnata riski, hindama kahju ja mitte alahindama liikluses tekkivaid võimalikke ohte.
Viisakust ei ole meie Eesti liikluses kindlasti kohe mitte liiga palju. Juht on viisakas, vastasel juhul on ta ebaviisakas ja mitte juht, vaid eelpool näitena toodud „jobu“ ja kuulub rahvapärimusse, mitte liiklusesse.
Juht peab olema aus! Taunitav ja seadusega karistatav on varastada koormast kaupa ja müüa kütust. Sama taunitav, küll abstraktsem on varastada päeva - ma pean selle all silmas kirja pandud tööpäeva, kui seda on prassimisele kulutatud ja samas logisse kirjutatud. Juht ei sebi auto näidikute kallal, et need reaalsest suuremat läbisõitu ja kütusekulu näitaks, samas vähendades ja muutes ketaste salvestusi töö- ja puhkeaja osas.
Juht peab olema kaine! Kõiki olulisi otsuseid elus saab vastu võtta ainult kaine peaga. Purjuspäi tehtud otsused võivad juhile kui ka ükskõik kellele liikluses lõppeda fataalselt ja tagantjärele tarkus on paraku lolluse sünonüüm. Kui ma ei ole juht, on mul liikluses autos kõrvalistujana õigus olla joobes, kuid juhil on kohustus ja au olla alati kaine.
Juht on hooliv! Sulailmadega ei sõida otse läbi porilombi nii, et lained löövad tee ääres seisjatel kõrgelt üle pea! Ei sebi teel ühest sõidureast teise, tekitades kaasliiklejates paanikat ja ärritumist. Kõigel siin elus ei ole nii labaseid põhjendusi nagu: „…ei näinud ja näe, sai kõksu külge; loiku ei näinud ja vaat kus elumere lained üle pea vahutasid.“ Juht peab nägema, kuulma ja ka haistma – rikked autol annavad ennast tihti märku just omaste lõhnaaistingute näol (nt kärssava siduri puhul!).
Hea juht eetikakoodeksi järgi on kui gurmaan, kes naudib head autot, perfektset sõidusooritust ja ilma ning kaasinimesi.
Autojuhi kutse-eetikast kinnipidamine tõstaks meie nii nigelat liikluskultuuri. Praegusel hinnangul käib teedel nagu võistlus, et kellel suurem ja võimsam auto, see teistest ees ja on tõeline mees. Juba ütlus „naine roolis“ hädise mehe kohta näitab, et meie autojuhtide eetikas on midagi korrast ära. Liiklus võib olla mehine, kuid möödas on aeg, kus mõistuselt kükitava mannatera sarnane meeshiid omal ajal kõiki võitis. Toores jõud toob tänavatele tankid – kas me seda siis tahamegi?
Kohtume kevadel!
Mariann Kuusmann
612 3504
