Linastus novellifilm õnnelikest inimsestest
Viie (filmi)novelli tegelasteks on inimesed meie seast. Nende inimeste mõttemaailm on täiesti tavaline, selles on tundeid, läbielamisi, naeru ja nuttu. Kõrvalseisjana me tihti ei märkagi neid inimesi. Veel vähem märkame nende rõõme ja nukrust. Palju on neis lugudes juttu üksindusest ja üksiolemisest, aga kurva ja nukra alatooni kõrval on olemas ka pääseteed, mis ehk esmapilgul ei paistagi silma. Nad on õnnelikud inimesed!
“Õnnelike inimeste” ekraniseeringus astuvad üles Rakvere teatrist tuntud inimesed: Ülle Lichtfeldt, Joonas Tartu, Anneli Rahkema, Kati Kivitar, Silja Miks, Helgi Annast, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Margus Grosnõi, Volli Käro jpt (allikas: http:// rakvereteater.ee/).
Filmi sünniloost jagas mõtteid Kundast pärit režissöör Jaanus Lekk. Küsis MK toimetaja Ebe Pilt.
E: Kuidas jõudsite Katrin Reimuse “Õnnelike inimesteni”?
JL: Lugesin paar aastat tagasi romaani “Eilset pole olemas” ning arutlesin Katriniga, mis ta arvab, kui prooviks sellest teha harrastuslikul tasemel filmi, kuhu kaasaks ka kooliõpilasi. Jutuajamine oli mõnusalt pikk ning päädis sellega, et Katrin soovitas lisaks uurida “Haldjatantsu”, et see pole nii masendava sisuga kui 2002. a ilmunud “Eilset pole olemas”, mis olla pealegi 2007. a linastunud Ilmar Raagi “Klassiga” sarnase sisuga ... Nii jäigi, et uurin “Haldjatantsu”. Aeg läks. Ühel päeval sain tänaval kokku Kaire Leemetiga (Katrin Reimuse tütrega. MK) ning temaga tuli jutuks meie vestlus emaga. Kaire mainis, et emal on juba uus raamat “Õnnelikud inimesed”, et tehku ma seda parem.
Läksin raamatukokku, laenutasin raamatu ja kui seda lugema hakkasin, siis ei peatunud enne, kui tagumine kaas ette tuli. Silmade ees jooksid kaadrid, mis võiksid filmina ekraanil olla. Siis ei jäänud muud üle, kui alustada stsenaariumi kirjutamist ning kooskõlastada see Katriniga.
E: Kuidas tegite “Õnnelikest inimestest” valiku, nii et üksikosadest moodustuks ka ühtne filmitervik?
JL: Raamatus on 14 novelli. Üks parem kui teine, kõik elulised ja lugejat kõnetavad. Valikus lähtusin ennekõike praktilisusest − millist lugu suudan oma harrastuslike oskustega üles filmida ja siis kokku monteerida, et edastatav sisu jääks alles. Esialgsest kuuest novellist kirjutatud stsenaariumist soovitas Katrin ühe esialgu kõrvale jätta, sest olin stsenaariumis “praaki” teinud. Alles jäi 5 novelli, mis olid piisavalt huvitavad nii karakterite kui ka loo poolest.
E: Kas Teil kujunes raamatut lugedes ka nn lemmiknovell või filmi tehes lemmikfilmilõik?
JL: Kõik novellid on head, kuid “Kleit” ja “Normaalsed inimesed” tundusid kuidagi hingelähedasemad. Eriti see viimane, mis on ka filmis viimane lugu ja puudutab mind eriliselt.
E: Mis on kõige huvitavam ja mis on kõige raskem taolise filmiprojekti juures?
JL: Ma ei tea, milles see fenomen seisneb, aga mul ei olnud selle filmi loomise juures peaaegu üldse muresid. Vähesed konarused olid seotud pigem ajaga, eriti näitlejate ajaga, sest nende järgi sai oma võttepäevad rihitud. Võtteperiood kestis mitu kuud, kuigi ajaliselt oleks saanud tööd mahutada ühte nädalasse.
Olen kindel, et kõik need inimesed, kes olid abiks filmi loomisel ja selle õnnestumisel, on ise ka õnnelikud inimesed, et said aidata ja olla toeks niivõrd lihtsalt ja inimlikult kirja pandud novellide ekraniseerimisel. Ja neid abilisi oli kokku väga palju!
Filmi tegemine on minu jaoks alati protsess, mis pakub loomingulist rahuldust. Luua midagi, olla teel mingi sihtmärgi nimel − see tekitab omamoodi adrenaliini.
Huvitav seik ilmnes filmi monteerimisel. Novellis “Kleit” on stseen, kus peaosaline astub sisse kaubanduskeskusesse, jääb hetkeks seisma, et otsustada, kuhu poole liikuda. Koht, kus näitleja seisatas, oli paik, kus Katriniga Põhjakeskuses viimast korda silmast silma kohtusime, seisime ja arutlesime loomingulistel teemadel. Sellest vestluskohast ei teadnud ei näitleja, ei filmi kunstnik. Siis tundsin ma arvuti ees olles sooja judinat seljas, et Katrin oli ka meiega võtteplatsil ...
Huvitavaks teeb muidugi ka töö professionaalsete näitlejatega. Nende näitlemise ja kaamera ees olemise oskused tegid filmimise oluliselt lihtsamaks. Kuna filmi sai teha ühe kaameraga, siis peale kaamera asupaiga muutmist ja stseeni teise nurga alt filmimist “mäletasid” näitlejad täpselt, kuidas nad olid, liikusid, pöörasid eelmises. See tegi montaaži oluliselt nauditavamaks.
Lisaks sain näitlejatelt võttepaigus palju häid ja asjalikke soovitusi, kuidas lugu paremini välja tuua, nii et oleks usutavam, mõjuvam.
Muidugi oleks lihtsam teha filmi, kui on majanduslik tugi olemas. Kirjutasin projekte ja taotlusi erinevatesse asutustesse ja fondidesse. Õnneks siiski tuli neist abi ka. Väikse viivitusega (näiteks maavalitsuselt ja Kunda linnalt), kuid siiski. Siiani on kõik kulud olnud täielikult mu enda kanda, aga sellega olin ma arvestanud. Ma ei teinud seda filmi raha päras, vaid soovist panna Katrini teosed ekraanil elama.
E: Kas peate end õnnelikuks inimeseks? Mis on Teie jaoks õnnelike inimeste valem?
JL: Õnne valemit on inimkond iidsetest aegadest otsinud. Majanduslik rikkus ja heaolu pole minu jaoks õnn, see on vaid võimalus ennast majanduslikult sõltumatuna tunda. Raha kadumisel kaob jäädavalt ka sellel rajanev õnn. Raha ja positsiooni kadumine viib ka paljud nn sõbrad. Sageli tekitab raha vaid riidu ja õnnetust.
Ma pean ennast tõesti õnnelikuks inimeseks, sest mul on küllaltki suur ja usaldusväärne sõpruskond. Mul on pere, kes minu tegemisi toetab. Mul on palju häid mõtteid. See ongi minu jaoks õnn!
E: Lugemisaasta raames pärin igalt intervjueeritavalt eredaimate lugemiselamuste kohta kaks küsimust: * Kas mäletate oma lapsepõlve lemmikraamatut ning seda, miks sellest raamatust lemmik kujunes?
Julgen tunnistada, et lapsepõlves polnud raamatud mu sõbrad. Lugesin neid nii vähe, kui see võimalik oli. Eelistasin käia Kunda kinos Areng vaatamas kõiki filme, mida lubati.
Raamatutest on mulle siiski meelde jäänud A.Lindgreni “Bullerby lapsed”.
* Mida Te viimati lugesite v milline oli viimane eredaim lugemiselamus? NB! Lugemiselamuse võib ka filmielamusega asendada :)
Sellel aastal olen ma lugenud: Mika Waltari “Feliks Õnnelik”, “Johannes Angelos”, E. Kivimaa “Arvu Kukumägi. Alasti elu”, H. Karmi “Elle Kull. Unes ja ilmsi”. Umbes 10 a tagasi lugesin M. Waltari raamatut “Sinuhe”, mis on siiani mu lemmikraamat … Katrini loomingust on nüüd mul kõik teosed. Loen needki kindlasti läbi :) … Filmielamus: Edith Piafi elulooline film “Elusse armunud”.