Tänaseks päevaks on seis aga kujunenud olukord selliseks, et ükski valimisliit ei ole saavutanud piisavat toetust, et valimiskünnisele isegi lähedale pääseda. EMORI uuringu põhjal oli kõigi valimisliitude ja üksikkandidaatide reiting kokku vaid 7 protsenti. Poliitikaekspert Andreas Kaju analüüsi põhjal tähendab see, et parima valimisliidu toetus on 2,5 protsenti või alla selle, mida väga vähe. 2,5 protsenti on kaks korda korda vähem, kui valimiskünnise ületamiseks tarvis. Kui seni ükski Tallinna valimisliit arvestatavat toetust koguda suutnud ei ole, siis kaheteistkümnendal tunnil seda teha on ebareaalne.

Valimiskünnist mitte ületavatele nimekirjadele antud hääled on kasulikud neile, kes olemasolevaid positsioone hoiavad. Praktikas tähendab see paraku, et andes oma hääle näiteks Vaba Tallinna Kodanikule toetad hoopis Keskerakonna ja Edgar Savisaare linnavalitsuse võimule jäämist.

Tallinnas on võimuvahetus noateral: Keskerakonnal on 44 % ja teistel uuringute põhjal valimiskünnise ületajatel 43%. Võimuvahetuse esilekutsumiseks vajalik, et ka künnise alla jäävate valimisliitude toetajad, kes pooldavad ka vajadust Keskerakondlik linnavalitsus välja vahetada muudaksid oma eelistust pisut ja annaksid hääle künnist ületada suutvale nimekirjale.

Üks põhjuseid, miks 7% inimesi erakondade juurest valimisliite toetama viinud, on probleemid erakondade rahastamisega, mis on senini lahendamata ja mille eest keegi vastutust võtnud ei ole. Seda peegeldab ka valimisliitude universaalses „meie kuub on plekitu" retoorikas.

Nõustun, et erakondade rahastamine on tõsine probleem, millega on tegeletud ebapiisavalt. Kuid ei nõustu, et selle pärast tuleks Tallinn järgnevaks neljaks aastaks Keskerakonna valitseda „ohverdada".

Mida teha? Soovitan hääletada erakondade nimekirjades kandideerivate noorte poolt. Esiteks annab järelkasvu toetamine võimaluse rotatsiooniks. On arusaadav, et inimestel on tekkinud alates 2007. aastast sisuliselt samas koosseisus võimul olnute suhtes inimlik tüdinus. Kuid kulunud poliitikute asendumine ideederohkete noortega saab toimuda ainult siis, kui valija seda toetab.

Tihti võrdsustatakse end iga erakonnaga sidunud noort inimest Priit Kutseri või mõne muu fanaatikuga. See on väär ja pahatahtlik võrdlus. Vaadates Euroopasse, siis poliitika on professionaalne elukutse nagu arst, tuletõrjuja või õpetaja ja järelkasv ning uued põlvkonnad kasvavad just noortekogu suunalt. Käesoleval ajal on  Skandinaavia ametisolevad peaministrid professionaalsed poliitikud, kes on oma karjääri alustanud erakondade noorteorganisatsioonidest.

Teiseks, vaatame erakondade rahastamise probleemi. Vaieldamatult on probleemile seni kõige tulemuslikult tähelepanu juhtinud Silver Meikar ja Tarmo Lausing. Isikutena võivad nad olla sümpaatsed või mitte, aga sellegi poolest tuleb neid tunnustada. Nad julgesid nad tulla välja ja rääkida ning teha seda vaatamata ebameeldivustele, mida see neile kaasa toob. Meikar ja Lausing on mõlemad on need, keda tihti halvustavalt „broileriteks" nimetatakse: erakonna noortekogust alustanud professionaalsed poliitikud (enne nende karjääri katkemist).

Erakondade rahastamise probleem näitab ilmekalt, et kõige tulemuslikum viis poliitikas suurte muudatuste esilekutsumist on toetada erakondade järgmist põlvkonda. Julgen ka väita, et läbi noorte erakondade rotatsiooni toetamine on poliitika probleemide lahendamisel märksa reaalsem tegevus, kui anda oma protestihääl valimiskünnist mitteületavale nimekirjale.

Seetõttu soovitan, et kui soovite Tallinnas muutust, kuid olete tüdinenud kulunud poliitikutest, siis toetage valimiskünnist mitte ületavate nimekirjade asemel erakondade järgmise põlvkonna kandidaate.