Ükski valitsus ei saa ignoreerida demograafilist trendi. Kui 20 aastat tagasi läks esimesse klassi 20-21 tuhat last, siis nüüd vaid 13-14 tuhat. On selge, et laste arv kujundab koolivõrku.
Kui praegu on meil ligi 200 gümnaasiumi, siis aastal 2020 võiks neid olla 50, väidavad analüütikud. Kas kokkutõmbumine saab olema nii drastiline, näitab aeg. Samas on selge, et kui gümnaasiumiosas õpib alla 50 õpilase, iga neljas kool on selline, ei saa me neile tagada kvaliteetset haridust. Keilal eeskätt tänu oma soodsale asukohale laste puudust karta ei ole.

Uut õppijakeskset õppemetoodikat ei saa juurutada ilma digipöördeta. See ei tähenda praeguste õpikute digitaliseerimist, vaid õppemänge, -filme jms. Kogu digitaalne õppevara võiks olla koondatud internetti. Riigi poliitika on digipööret toetada.

On kokku lepitud, et õpetajate palk tõuseb järgmisest aastast, ehkki Eesti majanduslik olukord on hetkel üpris habras.

Kümme protsenti õpilastest katkestab õpingud pärast põhikooli või varem. Selle aasta lõpus valmib analüüs koolikohustuse ea tõstmise otstarbekusest. Kavas on see tõsta 18. eluaastani või kutsekvalifikatsiooni omandamiseni. Kolmandikul Eesti elanikest puudub eriharidus, st kõrg- või kutseharidus. Huvitav, et 20-35-aastaste hulgas on neid veelgi rohkem - 35- 36%. Kas hariduse vajalikkust mõjutas nn buumiaeg?

Sellel kevadel lõpetab venekeelsetes gümnaasiumides esimene lend noori, kes 3 aastat õppisid 60% ulatuses aineid eesti keeles. Kindlasti analüüsime tulemusi, et näha, kas reform täitis eesmärki. Isiklikult arvan, et kui muudatusega alustati, ei olnud selleks keeleliselt valmis ei õpilased ega õpetajad. Võibolla oleks õigem alustada intensiivset keeleõpet juba põhikoolis, et gümnaasiumis saaks keskenduda teistele ainetele.

Meil on liiga vähe kutsekoole ja nendest väljalangevus suur. Paljud noored jätkavad gümnaasiumis õppimist mugavusest - sama kool, samad õpetajad, samad klassikaaslased... Ideaalis oleks nii, et põhikooli lõpetades vahetab noor kooli, ta läheb kas riigigümnaasiumi või kutsekooli. Koolidevahelist konkurentsi rikub kehtiv pearahasüsteem, mis ei teeni hariduse huve laiemalt.

PISA-testid on näidanud meie õpilaste tugevat keskmist taset. Me tegeleme palju nõrgematega, aitame neid teistele järele. Samas tippudega me süsteemselt tegeleda ei jõua. Siin võiks teha koostööd kõrgkoolidega, lubada gümnasistidel käia ülikooliloengutel.

See, et gümnaasiumi saab lõpetada ka siis, kui riigieksami sooritamist hinnatakse ainult 1 punkti vääriliseks, on Riigikogu tööõnnetus, mis võeti vastu pärast öist istungit. Leiti, et riigieksami nõrk sooritus ei tohiks takistada gümnaasiumi lõpetamist. Kas ja kuidas lahendus leitakse, veel ei tea.

Kui üldharidusekoolide majandamisel on riigi ja omavalitsuse pädevus reguleeritud, siis lasteaedade puhul mitte. Sellest ka erinevad palgad omavalitsuste lõikes ja madalad töötasud seal, kus rahalised ressursid piiratud. Kui riik võtaks lasteaedade viimaste, 6-aastaste rühmade rahastamise enda kanda, saaks veidi teistegi palka tõsta. Meil ei taheta rääkida vanemate omaosalusest, mis moodustab keskmiselt 10% lasteaia tasust. Tallinnas ja selle ümber, kus on rohkem töökohti ja kõrgemad palgad, võiks see olla kõrgem. Põhjamaades on omaosalus näiteks 30%.

Miks on koolide ja lasteaedade direktorite töölepingud tähtajatud? Meie demokraatia ei ole veel tasemel, et võiksime muuta kõik lepingud tähtajalisteks. See suurendab kiusatust politiseerida neid ameteid. Ehk piisab kohustusest atesteerida koolijuhte iga 5 aasta tagant.

Harjumaale tuleb riigigümnaasiume rohkem kui üks. Viimsiga on läbirääkimised juba alanud, samuti on head eeldused Keilal. Milline saab olema gümnaasiumide võrk Harjumaal, vajab veel põhjalikku arutelu ning seda tuleks teha koos Tallinnaga.