See maa, millel ta elab, kuulus juba tema vanematele. Noor naine töötas ise siis linnas ostujuhina. Tahtis ennast aga ka muul alal proovile panna, proovida kas suudab ennast ettevõtjana ära majandada.

"Pealegi ootasin siis teist last," kõneleb kolme lapse ema. Ja ei tahtnud lihtsalt lastega kodus olla, tahtsin ka tööl kaasa lüüa."

Kui ümberringi laiub sada hektarit head heina- ja karjamaad, siis millest ikka alustada kui mitte loomapidamisest.

Nullist alustamine

"Loomapidamishooneid siin ei olnud. Aga kaks hobust mul juba oli. Varsti oli aga selge, et ainult hobustega ennast ära ei majanda," meenutab Niliske talu perenaine oma talutee algust. "2008 tõin esimesed lihaveised - maad ju oli, mõtlesin et proovin. Astusin ka Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi, see andis julgust. Ja ostsingi esimesed kuus vasikat. Nemad on nüüd karja tuumik. Herefordid, head rahulikud ja vähenõudlikud loomad. Sellised tugevad, me sobime hästi kokku," naerab Niliske talu perenaine. Ja hüüab siis: "Tipu-Täpu. Kus te olete?" Aga keegi ei tee perenaisest väljagi.

"Nüüd on mul karjas 15 looma," ütleb perenaine. "Peagi on suurt poegimist oodata, ju nad läksid kuumuse eest varju."

Ta osutab metsatuka suunas, mille taga püramiidmajade tipud paistavad. Püramiidide küla, nagu rahvasuus kõneldakse. "Tegelikult on see ikkagi ajaloolise Adra küla üks osa," teab Krista Kanniste kindlalt. Ja keda siis veel uskuda kui mitte Adra külaseltsi esimeest.

Tegus külaselts

"Tegelikult me selle külaseltsi 2011 koos asutasime, see oli kollektiivne mõte," kinnitab seltsi esimees. Sajast külaelanikust on 32 ka seltsi aktiivsed liikmed.

Tavaliselt korraldatakse kolm üritust aastas: mai alguses tehakse traditsiooniliselt "prügile ära", siis peetakse suvist külapidu ja veel jõulupidu. Hiljaaegu toimuski ühine suvepidu. Seda toetas nii vallakui maavalitsus.

"Ega me ainult pidutse," muigab külaseltsi esimees. "Oleme ikka ka küla arengu, näiteks mitme uue projekti puhul oma ühise sõna öelnud. "Olime vastu tuulegeneraatorite ehitamisele ja jäätmejaama rajamisele."

Ühiselt kirjutatakse ka projekte küla arenguks. Nii tahetakse rajada vanemasse külaossa võrkpalliväljak. Uues osas, püramiidide vahel, korvpalliplast küll juba on, aga...

"Selle omandiga pole päris selged lood," ütleb külavanem. "Ei tea, kuna saab mängida. Üks avalik väljak peab olema aga kõigile avatud." Pealegi on Adra küla kuus kilomeetrit pikk. Miks ei võiks kummaski otsas siis oma mänguväljak olla. Tipud-Täpud on aga ikka kadunud. Ja perenaine neid otsimas.

"Eks heinategu ole siin see kõige suurem töö," kõneleb Krista Kanniste. Abitööjõudu ta selleks aga ei kasuta, küll tehakse aga naabritega koostööd - naaber niidab, Niliske talu perenaine pallitab heina.

"Siis on mul veel mustsõstraistandus. Ja õunaaed. Just nii suured, et jõud üle käiks. Ja lambad tahan tulevikus pidada võtta," kõneleb perenaine. "Ikka nii, et jõud üle käiks. Mulle see meeldib."

Lõpuks on Tipud-Täpud ka metsast välja ilmunud. Perenaine naeratab. Rahulolevalt.

See pole ainult Tipude-Täpude pärast. See naeratus tähendab natuke enamat.