1920. a ehitas Läänemaa Maavalitsuse Loomatervishoiu osakond loomaarsti jaoskonna (loomakliiniku) Vana-Vigala mõisa ning loomaarsti eluruumiks korteri mõisaametnike elumajas. Esimeseks loomaarstiks oli Madis Treumann (1920-1931), kes samaaegselt andis ka tunde põllutöökoolis, organiseeris Loomakasvatajate Ühistu loomist (1920-1927).

1924. a eraldati loomarstile krunt mõisakrundist Hirveaia vastas.

Aastatel 1931-1934 oli loomaarstiks H. Lensin, kelle ajal ilmselt ehitati tüüpprojekti järgi Vigala Loomaarsti jaoskond. Neid oli esimese vabariigi lõpuaastaiks viis - Vigala, Orissaare, Abja-Paluoja ja veel kaks Lõuna-Eestis. Loomaarsti jaoskond koosnes 5-6 toaga elumajast, kus oli loomaarsti korter ja ametiruumid. Kõrvalhoonest, kus oli maneež loomade läbivaatuseks ja mõned boksid statsionaarseks raviks ning garaaž (tall). Vigalas oli sellele lisaks maapealne kelder, puukuur ning ruum hobuste nahahaiguste raviks.

1935-1939 oli loomaarstiks Ferdinand Anniko. Jaoskonna personal koosnes neil aastail arstist, koristajast- tallimehest, sest peamiseks liiklusvahendiks oli hobune, hiljem mootorratas või auto. Jaoskonnaarsti palk oli 110-120 krooni kuus. Selle eest pidi ta tegema ka tauditõrje tööd. Peamise töö moodustasid mittenakkavad haigused, mille eest maksid loomaomanikud. Kõik oli põhimõttel, kuidas töö, nõnda ka palk. Töö ja palk sõltus mitmest tegurist: piirkonna jõukusest, talumehe teadlikkusest, jpm.

Paul Alekand (Loomaarstide Koja liige alates 1. juunist 1938) tuli 01.12.1939. a Kihelkonna vetjaoskonnast Vana-Vigalasse, kus ta töötas kuni oma surmani 1956. Need aastad olid keerulised: okupatsioon, sõda, 1941. a nakatumine siberi katku. See oli harukordne juhus, et inimene paranes sellest haigusest. Ühiskonna elus toimusid muutused nii linnas kui maal. 1948-1949 oli kolhooside tekke aeg. Vetjaoskonnad muudeti zoovetjaoskondadeks (1949-1953). Nüüd oli jaoskonnas peale vetarsti ka vetvelsker ja zootehnik, kes aitasid ja kontrollisid kolhooside loomakasvatust. Jaoskonnas pidi olema punanurk, selleks eraldati üks tuba ametiruumidest. Paul Alekand vetarst ja jaoskonna juhataja, vetvelsker Peeter Rämo, vetsanitar Helmi Kutti ja zootehnik Hans Ajaots.

Peale Paul Alekandi surma asus vetjaoskonda tööle tema poeg Jaan - see oli loomulik, sest siin oli tema ja ta vendade kodu. 1957. a Jaan abiellus, tema abikaasa Ester oli samuti loomaarst ja hakkas tööle vetvelskrina kuni 1969. aastani. Sel aastal tuli muudatus vetsüsteemis - jaoskonnast sai Vigala Jaoskonna Vetravila asukohaga Vana-Vigalas, kuhu moodustati teine vetarsti koht. Transpordivahendiks anti vetabi „Willis". Kolhoosid muutusid elujõulisemaks, suuremaks ning võtsid tööle vetarste. Ester läks tööle Vigala kolhoosi vetarstiks.

1987. a toimus vetvõrgu reorganiseerimine, kaotati vetjaoskonnad ja ravilad. Jaan Alekand läks „Vabaduse" kolhoosi vetarstiks, kus töötas pensionini jäämiseni. Vigala loomaarsti jaoskond eksisteeris 67 aastat, sellest 48 aastat töötasid Alekandid. Jaanile anti võimalus osta see hoonete kompleks 8759 rubla ja 99 kopika eest - seda ta ka tegi, sest koht oli koduks juba kahele põlvkonnale. Samas tuleb tänada „Vabaduse" kolhoosi juhtkonda, kes ei olnud vastu, kuna neil oli eesõigus selle ostuks.

Loomaarstid hakkasid tööle FIE-dena (füüsilisest isikust ettevõtja). Igas vallas oli riikliku vetarstina volitatud vetarst. Raplamaa Veterinaarkeskus sõlmis töövõtu lepingu vastavalt Veterinaarkorralduse seadusele Ester Alekannuga, kes oli Vigala valla volitatud loomaarst 1993-2007. Loomaarstide pere täienes, 1994. a tuli Vigalasse Anne-Ly Johanson. Ta leidis oma koha loomakasvatajate juures, töötas Vigala Latte OÜ-s vetarst seemendajana ning 2008. aastast alates on ta Vigala valla volitatud vetarst.

Vigala veterinaarjaoskond on lõpetanud oma osa Vana-Vigala ajaloos, kuid majas on veel loomaarsti hõngu. Ester Alekand töötab FIE-na ja tunneb head meelt, kui mõni vana kunde astub sisse.