Kogukonna projekt Nipernaadi lavastuses osales erinevates rollides üle 30 kohaliku elaniku. Kogukonnas tekkinud sidemed läbi ühiselt loodud kunsti on väga tugevad püsima ning kindlasti ühendas etendus Lootvina, Logina ja Leevijõe küla ning Vastse- Kuuste aleviku elanikke omavahel tugevamalt kui praegu aimata oskan. Etenduse teine vaatus, Kadri Parve värvikas ja kirev juubelipidu, andis tunniks ajaks võimaluse ka tavalisele pealtvaatajale - olgu ta siis kohalik inimene või kaugemalt tulnud - tunda end osana sellest ühtselt hingavast kogukonnast. Seltskonnadaam Kadri Parve juubelipidu oli võetud kui elust enesest: külarahvas mängimas karaktereid ja situatsioone, mis on loomulik osa iga tervikliku kogukonna rikkast elust. Kakluses välkusid päris rusikad, noortel armunutel õhetasid palged ilma grimmita ja pealtnäha tavaliselt juubelipeolt võis välja lugeda kogu keerulise ning põneva külakogukonna sotsiaalsete suhete süsteemi.

Võib-olla sellepärast mõjuski terve Nipernaadi etendus nii loomutruult, et lisaks osavale näitleja- ja lavastamistööle oli lavastaja Külli Volmer saanud hakkama tabava rollijaotusega, kus tegelaskuju väljamängimiseks oli parim viis olla sina ise oma loomulikus olekus. Näiteks polnud ma oma kadunud vanaisast saadik näinud nii loomutruult piipu suitsetavat kalurit kui Villi Ojametsa Siimon Vaa rollis. Kui tegevused on loomulikud, hakkab kaasa mängima kogu keskkond.

Ritsikate laul, laste naer ja külakasside uitamine harmoneerusid lavastusega täpselt nii, nagu pidi, tekitades pealtvaatajas mulje, et kõik ongi päriselt siinsamas ja rohkemgi veel.

Etenduse dünaamika oli vaheldusrikas nagu Lootvina kupliline maastik. Esimesele mõtlikumale, veidi arglikule ja samas talutüdruk Tralla moodi kevadiselt värskele vaatusele Riidma talus järgnes võimas trall, pidu, naer ja lust Kadri Parve juubelil ning Meose lapselapse ristsetel. Nagu korralikule peole kohane, ei puudunud ka sellelt väga maitsvate toitudega rikkalikult kaetud laud, kired, kaklus, skandaalid ja Kadri Parve sireenina huilgav laul. Selle pika ilu peale tuli pill kolmandas vaatuses Ala talus, kus Nipernaadi, Maret, Jaanus ja Inriid valgustasid pealtvaatajatele ebamugava järjekindluse ja teravusega meie hinge kõige sügavamaid ja pimedamaid soppe, sundides meid koos loojuva päikesega tõsiselt endale otsa vaatama, nii tõsiselt, kui kellelgi parajasti julgust ja kannatust jagus.

Nautisin väga kõikide näitlejate suurepärast ja loomutruud mängu. Seda, kui palju üks küla on läbi Nipernaadi etenduse kasvanud ja arenenud, nägin tõeliselt alles siis, kui peale etendust ja pingelangust simmaniplatsil näitlejaid ja osavõtjaid tänama hakati.

Omadele elati kaasa täiel rinnal, mängitud rollide eest tunnustati üksteist ainult külaühiskonnale omasel viisil. Oli tunda, et rahulolu, uhkust, tänulikkust ja austust õhkas igast küla elanikust. Sel õhtul sain kindla veendumuse, et seda küla ei kõiguta tükil ajal mitte ükski torm.

Rännates, otsides ja leides

Lootvina Nipernaadi kasvas välja Lootvina enda maastikust. Etendus algas Riidma talust värske, uudishimuliku ja võrgutava pärlipüüdja- Nipernaadiga, kel terve suvi veel ees ja palavikuline rännukirg silmades. Kolmekilomeetrine rännak Riidma talust Kadri Parve juubelipeole Lootvina külakeskuse hoovile võimaldas lausa füüsiliselt läbi elada Nipernaadi rändamise emotsioone. Need rännakud, eriti viimane tulek Ala talust peale päikeseloojangut juba uttu uppuvas müstilises maastikus tagasi simmaniplatsile, olid minu jaoks kõige suuremad elamused. Need rännakud jätsid aega Visnapuu luuletustel ja samasugustes rändavates oludes sündinud Nipernaadi sõnadel mõjuda, settida.

Kui tavaliselt on Nipernaadit kujutatud natuke kerglase, luiskaja ja naistemehena, siis Lootvina Nipernaadi oli minu jaoks teistsugune. Eks igale inimesele peegeldatakse tagasi just seda, mis tal endal hinges toimub ning seetõttu ongi ilu alati vaataja silmades. Minuni jõudis Tõnu Lumi mängitud Lootvina Nipernaadi rahutu, püsimatu ja palavikuliselt mingit mõtet otsiva mehena.

Ta ei andnud inimestele vastuseid, kuidas minna mööda neid unistuste teid, millelt ta järjest kaleveid pealt tõmbas. Ta juhatas nad vaid esimese sammuni. Edasi peab astuma igaüks ise, leides endas julguse.

Tütrena ja naisena on mind on alati lummanud Inriid Nipernaadi. Milline on see mõistatuslik naine, kes elab taolise mehe kõrval? Mida ta tunneb ja näeb? Lootvina Nipernaadi Inriidi viimast kutset tantsule vaadates tajusin täiesti füüsiliselt selle naise sisevõitlust ja valu oma vabaduse, armastuse eest. Naised on Nipernaadi jaoks kui jumalannad, keda vajab oma elus terviku loomiseks iga mees.

Naistel, emadel, õdedel on võimu ja väge sütitada maailma edasi viivaid jõude. Pole midagi sügavamat ema armastusest, kuid kahjuks pole ka midagi julmemat naise õelusest ja kadedusest.

Nipernaadi julgustab naisi uskuma, usaldama, leidma oma sisemist valgust.

Teine läbiv märksõna etenduses oli minu jaoks vabadus, mida Nipernaadi oma kaksikelu kaudu otsis. Läbi välise vabaduse püüdis ta lammutada oma sisemisi tõkkeid, et saada viimaks ometi vabaks kõigist muredest, painajatest, tunda rõõmu elu mahlakusest, hingata ilma koormata südamel. Kas ei ela me tänapäeval samasuguste küsimuste keskel?

Kas me ei peaks rohkem pöörama tähelepanu vabadusele ja selle leidmisele, nii füüsilises maailmas kui ka oma sisemaailmas? Vabadus otsustada, kuidas kasvavad meie lapsed, millised on meie poodides pakutavad kaubad, vabadus ja julgus otsustada ise, milline on meie elu ja milliseks seda riigi poolt kujundada tahetakse.

Vabadus tunda end oma külas oma talus pärisperemehena. Nipernaadi tuletab meile meelde, et on vaja julgeda, usaldada ja uskuda. Uskuda armastusse, elusse ja headusesse. Usaldada ja kuulata iseennast. Ärgata üles ja hingata vabalt. Ka siis, kui lehed puudelt langevad ja ukse ees on pikk pime sügis.

Soovin väga, et selliste suurepäraste algatuste märkamiseks, tunnustamiseks, toetamiseks ja hoidmiseks oleks tarkust ka kõikidel nendel, kes juhivad külades, valdades, linnades ja maakondades elavaid inimesi ning teevad iga päev nende elukvaliteeti mõjutavaid otsuseid.

Tänan südamest lavastajat Külli Volmerit, projektijuhti ja Inriidi Marju Margat, kõiki suurepäraseid osatäitjaid, kaasaaitajaid ja kogu telgitagust meeskonda, kelle suur töö kandis nõnda väärtuslikku ja kaunist vilja!


Lavastaja kommentaar:

Uhh! - siiamaani küsin endalt: kas tegime ära? Ja vastan endale: JAH, me tegime ära! Küla ühendava projektina hindan ettevõtmist väga kõrgelt ning olen südamest tänulik kõigile, kes oma panuse andsid - kes näitleja, kes laulja, kes toitlustajaperenaise, kes transamehena.

Minu paremaks käeks selles ettevõtmises oli Marju Marga, kes võttis oma tugevatele õlgadele kõik korralduse ja finantsidega seotu.

Kunstilise projektina võib alati leida paremini tegemise võimalusi, aga see on puhtalt enesekriitika, sest kes muu kui mina selle kunstilise külje eest hea seisis! Igast näitlejast pluss kaklusstseeni meestest võiksin siinkohal kirjutada pika oodi, kuid piirdun leheruumi arvestades ühega - üllataja Villiga. Ma täpselt ei tea, aga kaldun arvama, et laval pole Villi kunagi varem olnud. 4. augustil astus ta lõpuvaatuses üles vana kalurina. Mäletan pingsat tähelepanu, millega rahvas Villi sõnu püüdis, lihtsalt sellepärast, et Villi lavalolek oli enneolematu ja tema sõnad seda enam. Tal polnud vaja mängida, ta oli Vana Kalur. Ja sõnad olid Villil selged esimesest proovist saadik.

Selle tarvis on tal oma nipp ka. Kui teada tahad, küsi Villilt endalt! Ühesõnaga: vastutan lavastajana kõige tehtu ja tegematajäänu eest!