Lugeja: gümnaasiumite sulgemine toob kaasa rea probleeme
Eestil ei ole muid konkurentsivõimelisi arenguvariante kui ainult teadmistepõhine majandus. Klimaatilistest tingimustest tulenevalt ei saa Eesti areneda konkurentsivõimeliseks tugevaks põllumajandusmaaks nagu lillekasvatus- ja piimatootmisriik Holland või kohviube tootev Kolumbia. Samuti ei saa Eesti oma väikese rahvaarvu ning väga mõõduka rahvastiku tiheduse tõttu areneda tugevaks tööstusmaaks nagu Poola või Ameerika tööstuspiirkonnad. Eesti konkurentsivõime saab tugineda ainult teadmistel ja haridusel. Eestlaste geneetiline pagas selleks on hea. Meie riigi maksu- ja muud tulud ei tõuse muudmoodi kui Skype'ide, Nokia'te, kaasaegsete tehnoloogiate loomise ja kasutuselevõtu abil, kaasaegsete erialade abil.
Millised on 21. sajandi erialad
Madala tööjõu kvalifikatsiooni korral on loodavate toodete ja teenuste lisandväärtus ja hind madalad. Väikestelt palkadelt laekub riigile vähem tööjõumakse, madala lisandväärtusega toodetelt laekub riigile vähem tarbimismakse. Kaasaegses Euroopas on algelisi tooteid raske eksportida. See tähendab: kui Eesti tööjõud on vähe haritud, jääbki Eesti Euroopa vaesemate riikide hulka.
Me teame hästi, et maailma rahvaarv kasvab, kasvab ka inimeste keskmine eluiga, energiavajadus maailmas on tohutult suurenenud ja suureneb veelgi, kuid vähenevad loodusressurssid ja kasvab saastatus; ikka on veel ravimatuid haigusi, mille kontrolli all hoidmine ja ravipüüdlused on väga ja väga kulukad. Seetõttu on 21.sajandil olulisteks erialadeks energeetika, bio- ja nanotehnoloogia, geneetika, ookeaniuuringud, bioloogia, meditsiin, farmaatsia, uute materjalide loomisega seotud alad, andmetöötlus. Neid teemasid võib siinkohal ka pikemalt käsitleda, kuid oluline sõnum on: 21.sajandi probleeme põhikooli hariduse baasil ei lahenda. Maailm on selleks liiga keeruliseks muutunud. Kui Eesti soovib maailma asjades kaasa rääkida, olla Euroopa riik ning saada konkurentsivõimeliseks mitte odava tööjõu, vaid know-how poolest, tuleb haridusse investeerida. Meenutage II Maailmasõjast räsitud Jaapanit, kus investeeriti just teadmistesse ja tehnoloogiasse ning selle valiku edu on ilmne. Eestis aga räägitakse tõsimeeli poolte keskkoolide sulgemisest!
Koolitee ei tohi olla liiga pikk
Kas tõesti on õpilaste arv kõige tähtsam kriteerium? Kas tähtsam on kvantiteet või kvaliteet? Koolide pingeritta seadmisel tuleks vaadata ikka õppeedukust: õpilaste keskmisi hindeid ja eksamitulemusi, mitte õpilaste arvu, piiriks 100 õpilast keskkooliklassides. Artiklis ju kirjutati, et eesmärgiks on kvaliteetne haridus.
Ja kui pooled keskkoolid sulgeda, kuidas saab mahtuda kõigi õppurite koolitee nii optimistlikult ajalimiidiks arvestatud 30 minuti piiridesse? Arvutajad on nähtavasti unustanud, et maakonna keskkoolides ei käi mitte ainult kooli asukohaga samas alevis elavad noored, vaid ka haja-asustusega külades ning uuselamurajoonides elavad noored, kellel ainuüksi lähimasse bussipeatusse minekuks kulub juba praeguses olukorras 20-30 minutit või veel enam. Igas külas ei käi isegi ühistransport ning ega koolibussidki ei hakka ühe õppuri pärast iga maja juures peatust tegema ega igasse külla sõitma. Selge on, et nende noorte jaoks muutuks veel kaugemas koolis käies "tööpäeva" pikkus juba väga väsitavaks: kooli ja tagasi sõit + jalgsi läbitav tee, keskkoolis reeglina 8-tunnine õppetöö, pluss kodused kooliülesanded. Kust siis veel võtta aega sporditegemisele, pillimängule või kodustele majapidamistöödele?
Avaldatud seisukoht "transpordi korraldamine on odavam kui kooli ülalpidamine" on täiesti uskumatu!
