Lugeja: Kas üks ilus jõulutraditsioon on välja suremas?

Mul on üks ilus väike jõulutraditsioon. Kui ma veel laps olin, siis oli see minu nääritraditsioon. Meie pere saatis igal aastal välja hunniku jõulukaarte. Eks ikka postiga, kuidas siis tol ajal veel. Mulle meeldis see töö väga ja nii kujuneski see minu ülesandeks.

Mõned kaardid läksid minu sõpradele, mõned peretuttavatele ja sugulastele, mõned ema vanadele sõbrannadele. Võtsin ema märkmiku ette, ajasin addressite ja nimede järge, valisin kaarte, otsisin salme, valisin erinevate piltidega ümbrikke. Mõned kaardid joonistasin hoopis ise.

Minu jaoks oli see pühadetunde algus. Mäletan end hubaselt oma kirjutuslaua taga istumas ja oma väikest "postkontorit" pidamas.

Eriti kena mälestus on mul ühest aastast, kui isa ja ema olid läinud asjatoimetusi ajama. Olin üksi kodus, kolisin oma postkontori elutuppa juba ehitud kuuse juurde. Panin mängima jõulumuusika ja asusin kaarte kirjutama.

Nüüd on sellest aastaid möödas, aga saadan siiani igal aastal postiga jõulukaarte. Nüüd küll oluliselt väiksemal arvul.  Ajal, mil kõik on nii kiire, muutuv ja minu arvates suhteliselt pealiskaudne, on selline traditsioon tähtis just minu enda jaoks.  See on üks neid hetki, kui võtan aja maha ja tõepoolest mõtlen nende inimeste peale. Mul on kogutud hulk jõulusalme ja ikka kaalun, kellele kirjutada midagi traditsioonilist, kellele naljakat, kellele tänapäevast. Kaugematele inimestele lisan ka kirja juurde.

Ei e-kaardile

Tänapäeva arenenud tehnoloogia on muidugi tänuväärne, kuid ütlen ausalt, et kui mulle saadetakse e-kaart, olen pettunud. Minu arvates pole neid mõtet saata. Kui sa kellestki hoolid, siis kas või helista. E-kaart on midagi väga mittepersonaalset ja liiga lihtsat. Aga see on ehk ainult minu arvamus. Sel aastal leidsin ehmatusega, et markide peale läks päris kenake summa. Võib-olla on paljude jaoks e-kaart just majanduslikel põhjustel ainus võimalus? Aga ehk kirjutate siis sinna juurde vähemalt paar rida, mis mõeldud just sellele inimesele. Kõige lihtsam otsast lõpuni valmis e-kaart, kuhu peab vaid nime lisama, näitab siiski viitsimatust. Sest kui paljukest on neid inimesi, kes teile tõesti korda lähevad? Neile mõned read kirjutada ei tohiks palju aega võtta...

Küll oleks tore, kui postkast ei seostuks ainult e-postiga ja kui sellest päris postkastist võiks teinekord leida ka midagi muud peale ajalehtede ja kaubareklaamide. Mina loodan vist siiani iga kord, kui postkasti kiikan. Ja seda teen ma tõesti iga päev.

Võib-olla peab mõni inimene hoopis postkaarte mõtetuks - saad, vaatad ja viskad ära. Arvan siiski, et kui palju siis üldse jääks neid asju, mis on täiesti mõtestatud? Lilledki närtsivad, kõigi asjade võlu kaob kunagi. Inimene lihtsalt vajab midagi hingele. Kui sa oskad soojust ja headust oma lähedastele teistmoodi jagada kui asjadega, siis palun väga. Kui tunned, et igale poole ja kõigi juurde ei jõua, siis tuleb siiski kasutada abivahendeid. Näiteks sedasama postkaarti. Peamine, et kõik, mis teed, tuleks hingest.

Hea lugeja, kas saadad veel postkaarte? Mille puhul ja kellele?