Lugeja kiri: Martidele ja kadridele turvamehed kaasa
Töölt koju tulles kohtasin mitut seltskonda, kes omavahel tee peal õhinal arutasid, kuhu järgmiseks minna. Ostsin poest mitu pakki komme, et ikka kõikidele mardisantidele jätkuks ja seadsin sammud kodu poole.
Tee peal tulid mulle vastu tuttavad poisid, kes olid veidi hilja peale jäänud. Nad tahtsid veel enne laulu harjutada ja alles siis, korralikult ettevalmistatud programmiga Nõmme peale minna. Soovisin neile head harjutamist ja avaldasin lootust, et ehk tulevad nad ka mulle vilja- ja karjaõnne soovima. Jõudsin koju ja panin õunakoogi ahju, et oleks mardisantidele midagi sooja kaasa anda, kui nad sealt märjast ja külmast pimedusest tulevad.
Kell oli kaheksa kandis, kui uksekell helises. Seal nad olidki, neli kümneaastast sõpra. Külmad, märjad – aga õnnelikud. Õhtu saak oli olnud hea, kotis sada krooni ja maiustusi. Poisid laulsid meile mardilaulu ja soovisid traditsioonilised õnnesoovid. Jagasime neile komme ja andsime igaühele tüki sooja õunakooki kaasa. Nii need neli sõpra minu juurest läksid. Aeg oli juba hiline, meilt pididki nad minema kellegi juurde koju ja kraami ära jagama. Kes marti jooksmas on käinud, teab, et see on õhtu kõige magusam hetk.
Läksid mööda mõned minutid ja jälle helises uksekell. Järgmine seltskond, – mõtlesin. Avasin ukse...kuid seal olid juba tuttavad mardisandid. Külmad, märjad, ehmunud ja õnnetud. Nutuvõrud suu ümber. Nad olid saanud vaevalt paar maja edasi minna – mööda Metsa tänavat Hiiu-Maleva poole – kui vastu tulid kolm tundmatut mardisanti. Kaks tüdrukut ja üks poiss, nii 13-14-aastased. Kogu õhtu saak võeti väiksemate käest lihtsalt ära. Kui poisid oma kotti tagasi palusid, küsis üks mardisant vastuseks terariistaga vehkides: „Kas nuga tahate saada?“. Selle peale tulid sõbrad meie poole abi järele.
Jooksime kohe välja, kuid liba-marte polnud enam kusagil. Küllap lasksid jalga või elasidki lähedal, et said peitu minna. Maskeeritult ei tunne ju ka omakandi lapsi ära. Mis ma poistele lohutuseks öelda oskasin? Hea, et midagi hullemat ei juhtunud! Andsin kaasa kõik oma ülejäänud maiustused ja muu, mis martidele sobilik anda. Aga see pole see, ma tean.
Peatselt saabub kadripäev. Loodan, et ühelgi kadril ei lähe sel aastal sama kehvasti. Lapsevanemad, olge ettevaatlikud! Leppige kokku ja minge kordamööda oma armsaid mardi- ja kadrisante turvama, sest liba-sandid võivad teel olla. Pimedas ju hea tegutseda!
