LUGEJA: Miks ma vanalinna majja enam öövalvesse jääda ei tahtnud
Nii võeti kaasa pudel ja sakuska ning sõbrad ka. Ükskord aga hakkas piinlik ära öelda, kui järjekordselt tuldi pakkuma. Jäin siis nõusse öö veetmisega seal. Tol õhtul näitas Soome TV esimest korda filmi Cabaret L. Minelliga peaosas ja oli kange tahtmine see film ära näha. Jooksin siis kodunt töö juurde, et seal olevast telerist film lõpuni vahtida. Vanalinna maja peauks oli selline vana, sajakilone puust uks, mida hommikuti tööletulijad kogu kehaga tõugates avasid. Sellele järgnes paari trepiastme järel uuem uks ja siis trepikoda teistele korrustele. Minu öövalve ruum asus neljandal korrusel.
Majani jõudes avastasin, et uks oli lahti! Muidu suleti see seest poolt ketiga. Läksin siis neljandale korrusele, et päevase käest vahetus üle võtta, aga keda polnud, oli see päevane valvur. Tekkis kõhedus ja mingi oletus, et midagi võib olla juhtunud. Võtsin siis taskulambi ja hakkasin maja läbi kammima. Päris kõhe oli, aga tegemata ka ei julgenud jätta. Linnas oli vaikne, maja veel vaiksem ja põlesid vaid mõned koridori tuled. Hirmu ei tundnud, aga valvsaks tegi see küll. Läbi sai käidud isegi mitmekorruseline pööning. Seda valvurit ei leidnudki. Mingit teadet ka poldud jäetud. Hiljem sain küll teada, et ta pidi varem lahkuma, et jõuda viimasele bussile. Siis ma aga jäingi teadmatusse.
Telerist pilti ma ei suutnud välja võluda ja ei jäänud muud teha, kui natuke kaasvõetut süüa ning seejärel täispuhutavale madratsile magama heita.
Panin madratsi radika alla ning heitsin pikali. Laualambi tõstsin käe ulatusse. Kabineti ukse jätsin paokile. Kartsin, et kui tullakse ehk kontrollima, siis saab kiirelt end korda seada ja alla minna ust avama. Kuulasin nii lamades linnast kostvaid helisid. Paar hilist autot kusagil ja kesklinnast kostev nõrk liiklusmüra. Mingil hetkel hakkasin uinuma. Ja just sel hetkel kui ärkvelolek hakkas vahetuma unega, kuulsin majast kostvat tugevat koputust. Koputati vist 3-4 korda ja koputust oleks nagu saatnud selline viha impulss vm. Kargasin püsti ning panin kingad jalga ning jope selga ja hakkasin allkorrusele minema. Oletasin, et tuldigi kontrollima või ilmus päevane vahetus kuskilt välja või mõni joodik tegi nalja, et koputas välisuksele.
Tänavale jõudes nägin, et tänav oli tühi. Mitte hingelistki polnud ka kaugemal nähtaval. Olin jahmunud, sest keegi pidi koputama ju. Tuuleiil, mis ehk mõne lahti jäetud kabineti aknaga plõmmida võis, sellist heli ei tekita. Ka muu ei saanud sellist koputamist tekitada.
Teha polnud muud, kui tagasi üles ja ootama - ehk tuleb tagasi. Ootasin ja siis heitsin jälle pikali. Ootasin veel, aga peale vaikuse muud ei kostnud ning sel hetkel, kui uuesti olin uinumas, aga veel pooleldi ärkvel, uus koputus. Kargasin uuesti püsti ja liikusin kiiremini alla, et näha, kes seda teeb. Tänav aga oli täiesti tühi. Ka kõrvaltänav, kuhu jalutasin, oli täiesti tühi. Hakkasin oletama, et mis võiks sellist heli tekitada, Ehk mõni mööduv auto sõitis üle kanalisatsioonikaevu kaane ja see kolksus nii? Ei tulnud nagu meelde, et oleks autot kuulnud. Koputus, mida kuulsin, oli selge koputamine uksele või midagi väga sarnast. Nii mõeldes vaatasin väljast neljanda korruse akent, mida valgustas mu laualamp ning seejärel tagasi majja minema. Hakkas tekkima selline vastik kõhedus. Ootasin, et iga hetk võin silmanurgast näha mõnd halli kogu hääletult hõljumas läbi maja. See oleks olnud aga juba liig minu jaoks.
Heitsin jälle madratsile ning jälle, nii kui teadvus hakkas une maile kanduma, uus koputamine. Tormasin kiirel tänavale, aga see oli nagu ennegi, tühi. Siis oli selge, et keegi jamab minuga ja tegu pole loomuliku põhjusega vaid üleloomulikuga. Leidsin ka ukse, mis seda koputusheli tekitaks. See oli välisuksele järgnev uuem uks. Kui selle lingist tugevasti kinni haarata ning jõuliselt ust raputada, kostiski just see ukse kolin või koputamine. Pigem siis uksega kolistamine. Teisi uksi ja aknaid katsudes seda heli ei suutnud tekitada. Juurdepääs sellele uksele puudus. Tänavalt keegi ei saanud tulla ja seda ust raputada ning majas peale minu ei olnud kedagi.
Heitsin nõutult uuesti pikali ja jäin pärast lambi kustutamist vahtima paokile jäetud ust või selle taga paistvat pimedust. Kartsin, et kui heli on, siis tuleb ka pilt ehk juurde.
Uni tuli nagu enne ja koos sellega uus koputamine, aga siis saatsin selle mõttes pikalt, millele järgnes kohe uus samane kolistamine, aga enam ei viitsinud reageerida ning uinusin magama ja magasin ilusti hommikuni.
Pühadele järgnevatel päevadel mainisin oma kogemusest neile, kes samuti sellist valvet pidanud ja vähemalt üks kinnitas, et on samu asju kogenud aga, et see olevat maja "vajumine". No las ta siis jäi oma uskumisega maja vajumisest. Hiljem kuulsin aga juba lugusid vanadelt töötajatelt, kes olid näinud seal ka kummitusi ja seda isegi päeva ajal.
Hirm juhtunust tuli alles siis, kui järgmisel päeval meenutasin öö sündmusi. Rohkem ma sellist pakkumist, öövalvet teha, vastu ei võtnud.
Lisainfo: maja, millest jutt asub autori sõnul Vene tänaval ja on Linnamuuseumist järgmine hoone. Maja number on 19.
