Lugu 1930ndatest: Märjamaa alevik vajab iseseisvust
Raudtee on toonud alevikule elu ja hoogu, vaja oleks aga lahendada heakorra küsimus. Seitsekümmend kilomeetrit Tallinnast, niisama palju Pärnust, asub Märjamaa alevik neid kaht linna ühendava magistraalmaantee keskkohal, kõrvalteede ristlemispaigal. Alevik seitsmekaheksasaja elanikuga, nagu neid leidub meil kümneid samasuguseid.
„Ei mina mäleta, millal ta alguse sai," seletab vanemaid kohalikke elanikke. „Aga ju siin vanasti olnud kirik ja kõrts üksinda. Kirikumõisa maadel nüüd alev ongi. Eks ta ennemalt kerkis ikka üsna visalt - kesse siia alevisse nii väga kippus - aga kui raudtee aeti läbi, siis majad muudkui tõusid mis mühinal. Raha hakkas nagu kiiremini jooksma. Just nagu oleks temagi roopaid pidi veerenud. Kus selle kauba ja metsa ots, mis siit jaamast läbi on veetud. Üksvahe kaupmehed kippusid ju üsna püsti rikkaks minema..."
Rapla-Virtsu raudteest on Märjamaal olnud tõesti määratu kasu, liites tihedamalt siia Vigala ja Lihula ümbruse ja soodustades metsatransporti, mis annab teenistust paljudele. Juba raudtee ehitamise ajal algas nõudmine ehituskruntide järele ja kerkisid majad koos jaamahoonega. Hiljem jäi küll tempo aeglasemaks, kuid üksikuid elumaju tuleb siiski juure veel praegugi lisaks ehituselolevale viiemiljonilisele koolimajale.
Märjamaal on omalaadne seisukoht: asudes suuremalt osalt Märjamaa valla piirides, lõikub temasse terav sopp Haimre valda.
Kahe omavalitsuse alla kuulumine tekitab eriti raskusi siis, kui alevikul on tarvis korraldada midagi, milleks on vaja omavalitsuste otsust. Siis tuleb pöörduda mõlema valla poole, et need vastavalt lahendaksid küsimust. Ja tihtipeale ei ühtu otsused või jätavad mõlemad vallas aleviku soovi hoopis rahuldamata.
Märjamaal siiski on osatud korraldada tänavate valgustamist ja tehtud nii mõndagi aleviku kaunistamiseks. Seal, kus paar aastat tagasi haises porilomp, on nüüd nägus muruplats lillede ja pinkidega, elanike ühistöö saavutusena. Algatus selleks kuuldavasti olevat tulnud kohalikult politseikomissarilt. Näib, et saab paljugi asju korraldada ka ilma seaduse-paragrahvile toetumata.
„Aga ega see ikka kellegi elu ei ole," seletab kohalik elanik, „kes tahab, see teeb, teine aga ei võta üldse vaevaks oma majaesist korraldada. Oleks alev, siis oleks juba teine asi hoopis. Mis see Kilingi-Nõmme on parem, aga näe, lehest lugeda, et ehitas supelbasseinigi omale. Ja miks ei peaks me võima omaette elada. Jõukas maa - Vigala ja Velise on ümberringi. Siin see Läänemaa õige keskkoht ongi, Läänemaa õige pealinn. Haapsalu ei ole ju selleks põrmugi õigel kohal - ühes servas ja kehvas kohas."
Maamees aga, kes on tulnud samasse alevikku kauplusse, on Märjamaa iseseisvusepüüetest üsna teises arvamises. Kui olen jutu vedanud sellele küsimusele, ei taha ta mind esmalt tõsiseltki võtta, vaid arvab, et muidu naljatan. Viimaks aga, nähes, et ma siiski ei jäta, naerab üleolevalt : „Mis nad ...". Ja selles naeratuses ning paaris sõnas peitub rohkem kui kogu ta pärastises seletuseski - maamees ei arva kõneväärsekski „alevisakste" iseseisvuspüüdeid. „Kellest nad siis elama hakkavad, egas ometi lilledest. Nüüdki vallal on igavene häda alevi hoolealustega. Mis siis, kui nad ise peavad kõiki toitma. Egas see paar kauplust pea veel alevit ülal. Oleks, et tööstus on taga. Siiamaale olid veel saeveskid, mis andsid tööd, aga nüüd läks metsaasjandus ka riigi kätte ja saeveskid seisavad. Teine asi, kui just löövad isikumaksu nüüd kõrgele, aga kes siis alevis ikka seisab, kui kõrval vallas on hulga odavam. Ei nad tule omadega kuidagi välja."
Sama arvab ka maavalitsuse tegelane, kes kohalikke olusid põhjalikult tunneb. Kuigi Märjamaa on jõuka ümbruse keskus, pole tal majanduslikku alust omavalitsuse loomiseks.
Kuid aleviku heakorra küsimus vajab siiski mingit lahendust, kuna selliselt edasiminek pole võimalik. Lahenduse peaks aga siin leidma miski allüksuse loomisega, kes hoolitseks alevike sisemise heaolu eest ega laseks neid areneda endises metsikuses ja korraldamatuses. Muidugi vajab see põhjalikku kaalumist, et ei saaks rikutud ei valdade ega alevikkude huvid. Kuid mingi uus kord on siin hädavajalik.
Seni aga elab Märjamaa endiselt edasi. Uusi maju kerkib, kuna üürid on kõrged ja ärid õitsevad. Ainult seltsielu olevat soikus, samuti sport, sest vanad juhid on aja jooksul lahkunud ja uusi pole tekkinud.
