“Olen kohanud inimesi, kes räägivad, kuidas midagi ei saa, ja püüavad seda mulle tõestada. Seepeale ütlen, et mul polnud kuigi palju asju, kui pimedaks jäin. Polnud haridust, sest tegelesin vaid spordiga ja seepärast ei õppinud,” räägib ta elavalt.

Kui Paveliga õnnetus juhtus, ütlesid arstid ta emale, et ilmselt ta ei jää ellu. “Kui see aga juhtus, toimus mu sisemuses sügav muutus. Sain aru, et pean elama, sest pean end teostama. Pean olema see, kes tegelikult soovin olla,” kõneleb ta.

Kui Pavel haiglast pääses, võttis ta end käsile – asus õppima, hakkas lugema, tegelema enesearendamisega, muutis sõpruskonda ning, mis vaat, et olulisim – uskus endasse. Sealt alates on teda saatnud veendumus, et kui midagi teed, tee hästi.