Luunjalane loeb: Anti Saar, Luunja vallast pärit kirjanik ja tõlkija


1. Milline on Teie esimene lugemisega seotud mälestus?

Esimest polegi. Oleksin nagu kogu elu lugeda osanud. Mäletan ainult onude ja tädide ahhetamist, et „nii väike ja nii tublisti loeb“ (mis oli piinlik), ja seda, kuidas õpetaja pani mind 0-klassis mõnede klassikaaslaste veerimist kontrollima (mis oli tüütu).

2. Mis raamat on Teie lapsepõlvelemmik?

Kui nimetada üksainus, siis ehk nõukogude lastekirjanik Nikolai Nossovi „Totu ja ta sõprade seiklused“, milles rohuliblepikkused marakannid endile ajastu vaimus paremat tulevikku ehitasid. Raamat oli paks, hullupööra põnev ja vaimukas – tõeline sotsiaalseks loomaks olemise õpik. Kehtib tänapäevani!

3. Millist kirjandust Teile praegu lugeda meeldib?

Kõige järjepidevamalt loen praegu kaht sorti raamatuid: neid, mida parajasti tõlgin (käsil Georges Pereci „Ruumiliigid“), ja neid, mida loen pojale unejutuks (käsil Milne’i „Karupoeg Puhh“). Muidu loen hooti teoreetilist, jämedalt võttes filosoofilist kirjandust, hooti kaasaegsemat ilukirjandust (käsil DeLillo „Valge müra“).

4. Milline on Teid kõige enam mõjutanud raamat? Miks?

Ühte on raske nimetada. Sageli mõjub raamat hoopis väliste asjaolude tõttu – on loetud mingis erilises paigas või eriti vastuvõtlikus eas. Ütlen, mis esimesena pähe tulevad: Parijõgi „Jutte“, Dostojevski „Vennad Karamazovid“, Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“, Unduski „Kuum“, Luugi „Ornitoloogi pealehakkamine“ jne.

Teisalt võib ilma ülbuseta öelda, et kõige rohkem on mind mõjutanud mu oma kirjutatud raamatud – oleks ju midagi nihu, kui kirjutamine poleks ühtaegu kõige sügavamalt läbi tunnetatud lugemiskogemus…

5. Mida lugemine on Teile andnud?

Võimatu vastata. Kui võtta raamat ette sihiga sellest midagi saada, on see juba ette kirjanduse ja iseenda sundimine, ja siis võib kogu lugemise mõnu korstnasse kirjutada. Ja kuigi ma usun, et need, kes ei loe, jätavad ennast paljust ilma, mõistan ma, et täpselt sama võivad oma hobi kohta öelda potipõldnikud, tervisesportlased või karaokelauljad.

6. Mida olete Teie teinud, teete või soovitate teha lugemishuvi tõstmiseks?

Teinud olen seda, et – naelapea pihta – tõlkisin just äsja sügisel ilmuva raamatu „Nagu romaan“ (Daniel Pennac), mis endale ja lugejatele (kelle seas on loodetavasti palju pedagooge) täpselt sellesama küsimuse esitab. Ja ma nõustun sajaprotsendiliselt selles raamatus pakutava „lahendusega“: peamine on mitte lugema sundida. Ja jälgida, missugust indu võib sisendada hea raamatu ettelugemine – nii lastele kui suurtele.

Anti Saare kirjanikuteest:

Tänaseks on ta kirjutanud kolm raamatut:
Kuidas Sa ära läksid ja mina maha jäin (2006) (saadaval Lohkva ja Luunja raamatukogudes);
Nemad kaks (2008) (saadaval valla kõigis raamatukogudes);
Tekste siledast ruumist (2009) (saadaval valla kõigis raamatukogudes).

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare