Maailma kõige külmem tantsupidu

Sügisel rahvatantsimisega taas alustades otsustasime, et osaleme oma rühmaga ühel talvisel tantsupeol ikka ka: kas Viljandis või siis Tuhamägede tantsupeol Kohtla-Nõmmel. Kuna Viljandi kuupäev sobis enamusele paremini ja ka tee sinna on lühem, hakkasime õppima Viljandi tantsupeo repertuaari, mis oli võetud tantsutaadi Ullo Toomi „rahvatantsupiiblist".

Just sellel nädalal, kui pidu pidi toimuma, oli Eestimaal väga käre pakane (kohati isegi üle -30 kraadi), mõte õues tantsimisest tekitas veidike kõhedust. Ootasin kuni laupäeva hommikuni, et äkki ikka öeldakse, et pidu lükatakse soojemale ajale edasi.

Kuna aga meedia kaudu kinnitati, et pidu kindlasti toimub, ja ka meie enda hulgas allaandjaid polnud, tuli laupäeval ennast piduriidesse sättida. Noh, traditsioonilisest rahvariiete komplektist oli asi kaugel, kuid triibuseelik oli ikka kogu rühmal ühesugune.

Kes soovis, sai päeva alguses Pärimusmuusika Aidas läti ja vene rahvatantse õppida.

Suur ühistantsimine toimus Vabaduse platsil. Tantsijaid oli peaaegu 1000. Kogu päeva juhtis Märt Agu, kes teadagi oskab hästi juhendada ja ka väga hästi kiita ning kes arvas, et see on küll maailma kõige külmem tantsupidu.

See, mis toimus, oli uskumatu: tantsijad olid kõik lustlikud ja rõõmsameelsed, vihtusid tantsida hoolimata libedast tantsuplatsist ja krõbedast ilmast (sellel ajal mõõdeti õhutemperatuuriks -22). Seda mõistavad ainult need, kes ise tantsivad, ülejäänud peavad seda hullumeelsuseks. Pärast pakases tantsimist suunduti taas Pärimusmuusika Aida juurde ühiskatlast maitsvat mulgiputru sööma, mis siis, et puder taldriku servadest kohe külmuma kippus, kuuma teed sai ju peale juua.

Kel veel jaksu ja tahtmist oli, sai koos ansambliga Kihnu Poisid simmanil lustida, aga seda ikka juba soojades ruumides.