FOTO: Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress
G. Bõstrov: Küsimus ei ole aastapäevas, vaid oma linna ajaloo ja alaliste elanike mälestuse austamises. Ning administratiivselt iseseisva omavalitsuse staatuse omandamine oli liialdamata Maardu jaoks ajalooline ja mälestusväärne sündmus, mis avas linna arengus ja kujunemises uue ajajärgu.
Ehk just seetõttu, et Maardu kujunemistee ei olnud roosiline ega lihtne, ei ole enam kui kaks möödaläinud aastakümmet meie jaoks lihtsalt märkimist vääriv tähtpäev, vaid küllaltki pikk lõik pikal teel, mille oleme samm-sammult koos läbi käinud, ületades raskusi ja tehes kõik endast oleneva, et Maardu saaks edukalt areneda.
Paljud linlased kannavad oma mälestustes meie ühise ajaloo erinevaid episoode: mäletavad, missugune nägi see linn välja veel keemiatehase suitsust läbiimbunud räämas töölisasulana; mäletavad, kuidas Maardus hakkas käima esimene autobuss, ehitati esimene kool ja pandi maha esimene asfalt linna esimesel - Keemikute tänaval. Linna põlisasukate jaoks on see kõik nagu eile juhtunud. Täna on meie ees aga täiesti teine Maardu: puhas, hoolitsetud ja heakorrastatud, see on linn, millel on oma ajalugu, traditsioonid ja ainult temale omased jooned. MP:
Meenutagem seda ajaloolist sündmust ja seda teed, mille oleme enam kui 20 aastaga läbi käinud. G. Bõstrov:
Meenutagem, et Maardu omandas iseseisvuse 7. novembril 1990, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel allkirjastas vastavasisulise seadluse. Enne seda kuulus linn Mererajooni haldusüksusena Tallinna linna koosseisu.
Tol ajal olin juba Maardu täitevkomitee esimees ja mul on hästi meeles, kui raskelt tuli linnale iseseisvus. Sellele kulus kolm pikka aastat.
Paljudele linnaelanikele jäi see aeg meelde tõsiste probleemidega, millega Maardu tollal kokku puutus.
Linn oli sügavas kriisis. Linna tuiksooneks olev «Eesti Fosforiit» oli sulgemisel, infrastruktuur hooletusse jäetud, sotsiaalsfääris valitses katastroof ja inimesed kolisid massiliselt mujale. Maardut finantseeriti jääkpõhimõttel; meil polnud võimalusi arendada kommunaalmajandust, toetada koole ja lasteaedu, ehitada ja remontida teid - kõik see oli nutuses olukorras. Meil polnud õigust võtta vastu ühtki otsust iseseisvalt, ilma pealinnaga kooskõlastamata. Linna ettevõtted olid sulgemise äärel, saamata mitmeid kuid järjest raha teostatud tööde eest, nende töötajad ei saanud samuti kuude kaupa palka.
Siis, pärast pikki ponnistusi, õnnestuski meil Tallinna täitevkomiteega kokku leppida, et eksperimendi korras jäetakse meie eelarvesse tulumaks. Tänu sellele sai linn 590 000 rubla asemel kolm miljonit, mis suunati teeparandusse ja heitveekanalisatsiooni rajamisse. Järgmisel aastal oli meie eelarves juba seitse ja kolmandal aastal kolmteist miljonit. Linn hakkas elule ärkama, algas edasiminek, areng. MP:
Säärast majanduskasvu võiks nimetada tiigrihüppeks. Kas selline tiigrihüpe tõesti toimus või oli kõik palju raskem? G. Bõstrov:
Kuigi iseseisva omavalitsuse staatuse sai Maardu ametlikult 1991. aastal, siis reaalselt saavutasime iseseisvuse mitu aastat hiljem, kui olime endale ja kõigile teistele tõestanud, et linn suudab iseseisva omavalitsusena toime tulla ja areneda. See tähendas meie jaoks suuri katsumusi ja raskusi, sest iseseisvuse saabumine ei lahendanud probleeme iseenesest.
Tööpõld oli lõputu. Ülimalt lühikese ajaga tuli lahendada transpordiprobleeme, luua kommunaal- ja avariitalitusi, võidelda maksevõlgnevustega, likvideerida tohutuid võlgu, lahendada vana linnaosa katkematu soojavarustuse küsimusi (vana linnaosa oli tollal ühendatud keemiakombinaadi katlamajaga), renoveerida soojus- ja veetrasse, elektrifitseerida linna, otsida vahendeid koolide ja lasteaedade toetamiseks. MP:
Millal ja mille põhjal hakkasite tajuma, et Maardu on jalule saanud ja muutunud tõeliselt iseseisvaks omavalitsuseks? G. Bõstrov:
Arvan, et see tunne tekkis 2000-ndate aastate algul, mil linn hakkas plaanipäraselt ja stabiilselt välja tulema pikaajalisest stagnatsioonist ja algas areng - räämas töölisasula hakkas muutuma heakorrastatud Eesti väikelinnaks. Edaspidi saavutasime jätkusuutlikkuse tänu maksulaekumiste mahu tuntavale kasvule linnaeelarves. Need võimaldasid meil lisaks vanade võlgade maksmisele ka investeerida vahendeid linnamajanduse arendamisse. Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga hakkas Maardu alates 2004. aastast aktiivselt osa võtma europrojektidest, mille eesmärgiks oli eluliselt oluliste linnaobjektide ehitamine ja rekonstrueerimine. Meie sellesuunaline aktiivsus tähendas mitme miljoni euro suuruseid toetusi, ilma milleta oleks võimatu olnud Maardu arengukava elluviimine. Lõpuks võimaldas linna juhtorganite läbimõeldud ja energiline tegutsemine üle saada kõige teravamatest probleemidest. MP:
Mida on 21 aastaga toimunud niisugust, mis Teie arvates väärib erilist esiletõstmist? G. Bõstrov:
Kahe aastakümne vältel on linnas sündinud ja üles kasvanud kolm põlvkonda maardulasi, kujunenud terveid dünastiaid, kes kõik oma linna siiralt armastavad.
Tänu linlaste jõupingutustele, nende kohusetundlikule tööle, heaperemehelikule suhtumisele on Maardu linn kasvanud, arenenud ja muutunud kaunimaks, ületanud samm-sammult kõiki raskusi, kujunenud omanäoliseks ja muutunud selliseks nagu me seda täna näha võime - puhtaks, hoolitsetud, sõbralikuks ja külalislahkeks linnaks.
Liialdamata võib väita, et meil on põhjust uhkust tunda. Peale kaunite fassaadide, hooldatud muruplatside ja lillede võime uhkust tunda ka oma saavutuste üle spordis, kultuuris ja hariduses.
Maardu linn on alati silma paistnud avatuse, sõbralikkuse ja lugupidava suhtumisega ümbritsevasse maailma. Ilmselt aitavad just need omadused meil leida kergesti sõpru planeedi kaugemateski paikades. Kas pole sümboolne, et väikesel Maardu linnal on 21 sõpruslinna ja just niipalju aastaid on tänaseks Maardu omavalitsusel. See tähendab, et oleme igal aastal saanud endale ühe sõpruslinna. Kusjuures see pole formaalne ega populistlik statistika. Me hoiame sõpradega elavaid suhted majanduse, kultuuri, hariduse, spordi valdkonnas, suhtleme nendega kogukonna ja muul tasandil. See kõik annab linna elule juurde hindamatut uudsust ja värskust, võimaldab uurida ja kasutada linnaelu korraldamise eesrindlikke kogemusi, üle võtta ja juurutada juhtimise ja majandamise parimaid meetodeid.
Maardu ei ole enam pisike täpike ühinenud Euroopa kaardil, vaid linn, mida tuntakse kaugel meie riigi piiride taga, maakera kõige erinevamates paikades: Rootsis ja Hiinas, Mongoolias ja USA-s ning mujalgi.
Meie linn on mitme linnadevahelise organisatsiooni, sealhulgas Talviste linnade linnapeade liidu aktiivne liige.
Maardu külalisi võtavad alati vastu linlaste südamlikud naeratused, sest meie iseenesest väikeses linnas elab rahus ja kooskõlas koos viiskümmend kolm rahvust. MP:
Mis on Teie kui linna kauaaegse juhi jaoks Maardus kõige väärtuslikum? G. Bõstrov:
Ma ei paku kindlasti üle, kui ütlen, et Maardu ülimaks väärtuseks ja erilise uhkuse allikaks on linna alalised elanikud. Tänu nende igapäevasele visale tööle, patriotismile ja armastusele oma linna vastu peetakse tänast Maardut mitte ainult köitvaks paigaks, vaid sellel on perspektiivi edasiseks uuenemiseks ja dünaamiliseks arenguks, et muutuda kaasaegseks euroopalikuks linnaks. Meil elavad ja töötavad tublid noored, me austame linlaste keskmist põlvkonda, kes on töötava Maardu peamine tugi, ja muidugi on erilise uhkuse allikaks meie veteranid - põlised maardulased, kes on läbi käinud pika ja raske töömehetee, andes tohutu panuse linna arengusse ja kujunemisse.
Paljusid inimesi, kes kogu oma elutööga on pälvinud üldise austuse, tunneb rõhuv enamus maardulasi nimepidi ja igaüks neist väärib kõige siiramaid tänusõnu.
Linnavolikogu ja linnavalitsus väljendavad sügavat tunnustust linna aukodanikele ja teenetemärgi kavaleridele. Ülima rõõmuga nimetan uute Maardu aukodanike nimed, kes võtsid selle tiitli vastu vähem kui kuu aega tagasi: need on Vironia sõjaajaloo seltsi juht Aleksei Kozlov, meie tublide ujujate treener Maksim Merkuri ja linnavalitsuse arengu- ja kommunaalmajanduse osakonna juhtivinsener Jüri Pihlak. Kõik nad on palju aastaid teeninud Maardu linna oma heade tegudega. Sooje sõnu ei saa ütlemata jätta ka meie õpetajate ja kasvatajate aadressil
. Linna õppeasutustes on kujunenud haritud ja tugevate õppejõudude kollektiivid, mis kindlustab meie õpilastele kvaliteetse hariduse. Seda tõika kinnitab mitmesuguste olümpiaadide võitjate ning Eesti ja välismaa kõrgkoolidesse astujate kõrge protsent meie abiturientide seas.
Traditsioon tunnustada oma parimaid jätkub. Vaba aja keskuse saalis austati ja autasustati esmakordselt ülelinnalise konkursi „Oma ala parim" võitjaid võistluse võitjaid. Novembri lõpus kuulutatakse välja konkurss, mille teemaks on Maardu kujutamine maalis, fotos, proosas ja luules. See on pühendatud linna 33. aastapäevale. Konkursi võitjaid ja nende töid näevad maardulased järgmise aasta juulis. MP:
Pidulikel hetkedel on kombeks teha kokkuvõtteid ja mõelda tulevikule. Kuidas hindate läbitud teekonda ja missugusena näete Maardu homset päeva? G. Bõstrov:
Oma olemasolu kolmandasse aastakümnesse astuval Maardu omavalitsusel on seljataga mitmeid saavutusi, millest on saanud meie ühine pärand. Linnas on loodud arenenud infrastruktuur kaubanduse ja teeninduse valdkonnas, olemas on suurepärane raamatukogu ja spordikeskus, sotsiaalmaja, kultuurimaja ning noortekeskus ja nüüd ka see kaunis vabaajakeskus, millest peab lähemal ajal saama ülelinnalise tähtsusega kultuurikolle ja ürituste toimumiskoht.
Suurt tähelepanu pööratakse spordi arendamisele ja linlaste vaba aja sisustamisele. Toetame pidevalt veteranide organisatsioone, puuetega inimeste ühendusi, võimalust mööda aitab linn vähekindlustatud ja lasterikkaid peresid, puuetega inimesi ja teisi puudustkannatajaid.
Pikast finants- ja majanduskriisist hoolimata pole me praktiliselt sammugi taganenud linna arengukavast. Kvaliteetselt ja tähtajaliselt on valminud kõik suurprojektid nagu Maardu veevarustuse ja Muuga sadeveekanalisatsiooni ehitamine. Lühikese ajaga on ehitatud 20 kilomeetrit kergliiklusteid ning meie linna Peterburi maanteega ühendavate teede ja viaduktide võrgustiku teekatted.
Ei taha sündmustest ette rutata, kuid esialgse analüüsi põhjal kinnitavad linnavalitsuse spetsialistid, et nelja aasta eest Maardu valijate poolt heaks kiidetud arengukava on juba praegu 95-protsendiliselt täidetud. Seega on olemas kõik objektiivsed eeldused selleks, et linna praegune juhtkond täidaks 2013. aasta valimisteks oma lubadused ja teeks lubatust rohkemgi. Minu meelest nii peabki olema ja selle poole püüdleme edaspidigi. Muidugi ei saa väita, et meie linnas on kõik ainult lust ja lillepidu...
On ka lahendamata probleeme ning esineb vigu. Kuid nagu öeldakse: eksimatu on ainult see, kes midagi ei tee. Meie aga teeme pidevalt tööd, seame uusi sihte ja jätkame liikumist seatud eesmärgi - linna infrastruktuuri moderniseerimise ja ulatusliku linnaehituse pikaajalise programmi elluviimise poole.
Me otsime ja leiame võimalusi, et arendada elulise tähtsusega kommunikatsioone, transporti, haridust ja kultuuri - kõike seda, mis vahetult puudutab iga linlast. Sotsiaalne suunitlus pole meie jaoks kampaania ja isegi mitte viisaastaku plaan, vaid munitsipaalpoliitika strateegiline suund, mida linnavõimud järgivad kõrvalekaldumatult ka edaspidi. Kasutan juhust ja soovin kõigile linlastele südamest õnne Maardu iseseisvuse 21. aastapäeva puhul. Tänan teid patriotismi ning abi ja toetuse eest kõigile juhtkonna tegemistele ja algatustele!
Olen veendunud, et töötame edaspidigi üheskoos selle nimel, et tuua lähemale päeva ja tundi, mil iga maardulane võib siiralt öelda sõnu, mis olid valimisliidu "Maardu" deviisiks 2009. aasta valimistel: "Minu Maardu on minu uhkus!"! Head maardulased!
Maardu Panoraami detsembrinumbri ilmumise ajal peavad paljud teist juba jõulusid. Seepärast õnnitlen teid nende helgete pühadega!