Maarja rahvamajas kohtusid kohalikud tarkpead
Küsimused ja “kohtumõistmise” vastajate üle tellib rahvamaja juhataja Tiia juba aastaid Ülo Nõlvakult, võistlejate hulgas on aga alati nii mängu “asutajaliikmeid” kui uustulnukaid.
On kombeks saanud, et küsimusi on 30, iga õige vastus kaks punkti väärt. Pisut märgist mööda läinud kostmise eest võib hea õnne korral ühe punkti saada.
Mängu võitnud laudkond (Jaan, Ülle ja Piia Poolak ning Triinu Lepik) teenis 60 võimalikust 41 punkti.
“Pole põrmugi paha,” kommenteeris mängu läbiviija Ülo, kuid tõdes ka, et mõnel aastal on paremaid punktisaake kogutud.
Alati satub kolmekümne hulka mõni selline küsimus, millele kõik võistkonnad vastata teavad. Seekord tunti vihjete järgi sajaprotsendiliselt ära kirjanik Raimond Kaugver.
Nulliring tuli ka. Selle põhjustas küsimus uudissõnast, mille leiutas kohapeal eriti hästi teada-tuntud keelemees Johannes Voldemar Veski — mine tea, kas naljaks või tõsimeeli. Nimelt pakkus ta välja, et kanamuna võiks üks õige eestlane kaagendi lasendiks kutsuda. Maarja-Magdaleena kandis see sõna järelikult kasutust pole leidnud.
Lahedamatel aegadel on mälumänguritele meelelahutust pakkunud kaugemalt kutsutud esinejad. Säästuajal, teadagi, tuleb oma jõududega läbi ajada. Kindlasti pole see nigelam variant, vaid võib juhtuda, et mõnikord hoopis etem.
Seekord vaadati küsimistekostmiste vahepalaks muinasjutuainelist lühinäidendit “Kolm suurt soovi” oma külateatri näitlejate esituses.