Madis Milling: võib-olla on aru saadud, et kui esimene pauk käib, siis Rootsi laev ei sõida enam

Vahetult enne Eesti vabariigi taasiseseisvumise 23. aastapäeva vestles Harju Elu näitleja, Saue linnavolikogu ning Kaitseliidu Tallinna maleva liikme leitnant Madis Millinguga.

Leitnant Milling, Te olete 24 aastat olnud Kaitseliidu liige. Mis on nende aastatega muutunud?

Oleme elanud üle kõiksugused metsikud ajad, kus Kaitseliidu kuvand oli suhteliselt halb. Tänaseks on Kaitseliit professionaalne organisatsioon, mis seob ühiskonda. Kui algusajal unistasime vormidest ja saabastest, siis varsti on meie kasutada moodsad tankitõrjesüsteemid.

Kas ja kuidas on mõjutanud Ukraina kriis inimeste huvi Kaitseliidu vastu?

Alates veebruarist on Kaitseliitu tulnud väga palju inimesi ja paljud on tulnud nii-öelda tagasi. Need on inimesed, kes on läinud välismaale tööle või elanud lastega pereelu. Siin saab näha ajaloolisi paralleele. Pärast vabadussõda tekkis turvalisuse illusioon kuni 1924. aasta mässuni. Samasugune äratuskell oli 2007. aasta aprillimäss, mis tõi meie ridadesse uusi liikmeid.

See ei kõla küll hästi, kuid teise rahva õnnetus on meid seega mõneti aidanud?

Kui vaatame laiemat pilti, siis Eestit peeti kaua aega paranoiliseks väikeriigiks, mis elab üle postsovetlikku traumat. Kuigi ühtegi kriisi ei ole kellelegi vaja, ei peeta Eestit, Lätit ja Leedut enam paranoia õhutajateks Venemaa suhtes.

2009. aastal läbisite Te riigikaitseõpetaja kursused ning suundusite Tallinna tehnikagümnaasiumisse, hiljem Keila kooli õpetajaks.

Tegelikult olin ennegi käinud paljudel kolleegidel abiks laagrite korraldamisel. Tõuke andis üks väga kahetsusväärne juhtum. Nimelt kui tabati riigireetur Herman Simm, siis vähetuntud oli fakt, et lisaks kõigele oli ta Saue gümnaasiumis riigikaitseõpetaja.

Aga kas noorte seas on ka Henn Ahaseid, kes julgeksid Eesti riigi eest välja astuda?

On. Tihti kui ma õpilastega laagrisse lähen, näen, kuidas tasane noormees või neiu on mõnes ekstreemsemas situatsioonis vaat et sündinud juht. Veel 3-4 aastat tagasi oli levinud mõtteviis: kui läheb jamaks, siis lähen minema. Seda ei kuule enam. Võib-olla on aru saadud, et kui esimene pauk käib, siis Rootsi laev ei sõida enam. Kui enne Ukraina kriisi oli kõik hüpoteetiline, siis täna on see reaalsus. See lükkab inimeste peades mingid asjad paika.

Loe täispikka intervjuud Harju Elust.