Madis Saretok: Emotsioonid ja terve mõistus seoses Püünsi Kooliga
Kuna kuulun vastava töögrupi koosseisu, siis olen näinud, kuidas mõte sel teemal areneb.
Minu jaoks mõnevõrra ootamatult on saanud selle vägagi mahuka arengukava peamiseks sõlmpunktiks Püünsi Kooli edasine saatus ehk kas see jätkab 9-klassilise põhikoolina või reorganiseeritakse kahe paralleelklassiga 6-klassiliseks algkooliks.
Arengukava projekt näeb üldhariduskoolide võrgu osas ette kaht arengustsenaariumi: radikaalse ja kombineeritud.
Neist esimese järgi avab Püünsi Kool alates 2012/2013 õppeaastast kaks esimest klassi ja reorganiseeritakse järk-järgult pärast Randvere Kooli käivitamist 6-klassiliseks põhikooliks. Viimsi Kool organiseeritakse järk-järgult alates Randvere Kooli avamisest progümnaasium-gümnaasiumiks, I ja II kooliaste jätkavad Viimsi Koolis kuni täiendavate koolikohtade loomiseni valla keskuse piirkonda.
Teise ehk kombineeritud stsenaariumi järgi avab Püünsi Kool alates 2012/2013õppeaastast kaks esimest klassi, jätkates 9-klassilise põhikoolina ning liikudes edasi III kooliastmel ühe paralleeliga. Selle tulemusena aga tuleb alates 2014/2015 õppeaastast minna Püünsi Koolil järk-järgult teise vahetusse. Püünsi Koolil tuleks teha koostööd Viimsi Kooliga, tagamaks 7.-9. klassile kvaliteetne haridus (laborite kasutus, tehnoloogiaõpe, ujula, staadioni kasutus jne).
Millegipärast käsitletakse arengukava projektis esimese valikuna teist ehk kombineeritud stsenaariumi, mille "eeliseks" on toodud see, nagu oleks selline arenemine kooskõlas riigis valitseva hetkeolukorraga, kus kohalikud omavalitsused ja lapsevanemad ei ole valmis võtma vastu radikaalseid otsuseid ja muudatusi. Leian, et kuna tegu on kellegi hinnangulise arusaamaga, siis on seda raske käsitleda tõsiseltvõetava argumendina.
Kuigi kahes vahetuses toimuv õppetöö on laialt levinud paljudes Tallinna ja ka muudes koolides, ei saa seda lugeda normaalseks. Vaieldamatult saab sel juhul kannatada teises vahetuses õppivate laste võimalus tegeleda huviharidusega. Lapsevanemana julgen täie vastutusega öelda, et kahes vahetuses õpe ei ole lastele ega lastevanematele vastuvõetav, juhul kui selle välistamiseks on olemas mingisugune teine võimalus-arengustsenaarium.
Kahes vahetuses õppetöö välistamiseks tuleks luua uusi õpperuume ehk ehitada Püünsi koolile juurdeehitus. Ehitamine nõuab loomulikult raha. Kehtiv Viimsi valla eelarvestrateegia 2014-2020 seda aga ette ei näe. Samuti ei võimalda valla laenukoormus võtta uusi laene. Järelikult pole nö käigu pealt uute investeeringute suunamine Püünsi Kooli juurdeehitusele põhjendatud, kui on olemas alternatiivne võimalus-stsenaarium kooli kahte vahetusse mitteviimiseks.
Vastava töögrupi liikmena olen teadlik Püünsi Kooli juhtkonna ja hoolekogu, samuti Püünsi ja mõne muu külavanema valulisest suhtumisest kooli 6-klassiliseks muutumisse. Saan aru, et iga muutus sissetallatud rajal on häiriv. Nii oleme töögrupis palju kuulnud vajadusest tagada õpilastele haridus võimalikult kodu lähedal. Sellele on raske vastu vaielda, kuid arvan, et seitsmendakaheksanda- üheksanda klassi õpilane peab olema suuteline sõitma iseseisvalt Püünsist- Rohuneemest koolibussiga Haabneeme ja sealt tagasi. Kui ta ei saa sellega hakkama 13-14 aastasena, siis ei suuda ta seda ka täiskasvanuna. Püünsi Kooli reorganiseerimise võimatuse kohta olen kuulnud ka erinevaid põhjendusi viidetega kehtivale seadusandlusele, mis nagu välistaks sellise muudatuse. Eeldan, et omavalitsusel on siiski seaduslikud alused oma hariduselu iseseisvaks korraldamiseks.
Viimsi Kooli hoolekogu, mille liige olen, on samuti mitmel korral arutanud arengukava ning selle arengustsenaariume. Niinimetatud kombineeritud stsenaarium, mis näeb ette Viimsi Kooli laborite, ujula ja muu inventari kasutamist Püünsi kooli õpilaste poolt, võib kaasa tuua pingeid, mis on seotud erinevat liiki vastutusega. Samuti tähendaks selline variant ju Püünsi Kooli õpilaste nii ehk teisiti transportimist Haabneeme. Seega antakse haridust ju ikkagi kaugemal kui Püünsis asuv lapse elukoht. Seetõttu kuulub Viimsi Kooli hoolekogu ühene toetus radikaalsele stsenaariumile.
Leian, et igasuguseid otsustusi tuleb teha kainest mõistusest lähtuvalt ja jätta valimisaastast hoolimata vähem ruumi emotsioonidele. Viimastele järeleandmine läheb reeglina kalliks maksma. Rahakott ehk vallaeelarve on meil aga ühine.
