Madise tippsportlane Hundu peab terviserikke tõttu spordiala vahetama
Jutt käib saksa lambakoerast, Madisel elavast nelja-aastasest Estrellest Hurmuri Hundiinist ehk lihtsamalt Hundust, kellega teeb iga päev tundide kaupa tööd tema perenaine Anu Oks. Veel kuu eest unistasid Anu ja Hundu - kui muidugi koer üldse unistab - maailmameistrivõistlustele minekust, sest koerte kolmevõistluses oli Hundul kvalifikatsiooninorm eelmiseks aastaks täidetud, kuid mullu selgus pääs USAs toimunud maailmameistrivõistlustele liiga hilja. Paraku selgus düsplaasiauuringus, et Hundu puus ei luba tal tõkkeid tipptasemel ületada ning unistustel oli kriips peal. Sellest hoolimata läheb Hundu ka tänavu kvalifikatsiooninormi püüdma. Tippsportlased lihtsalt ei anna nii kergelt alla. Hundu koos perenaisega keskendub nüüd alale, milles puusavigastus laseb osaleda: jäljeajamisele.
«Tähtis on siht,» sõnab Anu. Täpselt nagu inimeste tippspordis. Tipptasemel võistlussport nõuab oma nii koeralt, omanikult kui ka treeneritelt. Loengud, seminarid, laagrid, treenimine. Sinna see aeg läheb.
«Ega võistluskoera kasvatamisega raha teeni,» tõdeb Anu abikaasa Andrus Oks. «Või siiski? » jääb Anu hetkeks kahtlema, sest Hundu sai mulluste heade tulemuste eest Sportkoera klubi kaudu terveks aastaks tasuta söögi. Hetk hiljem raputab Anu pead: «Ei teeni ikka... Viib ainult välja.» Raha teenimine polegi ju eesmärk. Nagu inimspordiski on oluline aidata võistlejal areneda nii kaugele, et ta suudaks täita oma potentsiaali.
Eesti parim jäljekütt
Hundu võistles siiani peamiselt kolmevõistlusel ehk IPOs, mille aladeks on jälg, kuulekus ja kaitse. IPO jäljevõistlusel tuleb koeral minna nuuskides mööda võõra inimese jälge 600 sammu ning leida üles tee peale poetatud kolm tillukest eset. «Lõhnamaailm on ju koera jaoks võrratu,» ütleb Anu. «Lihtsalt võrratu.» See võrratu maailm muudab võistluse koera jaoks väga keeruliseks ja väsitavaks. Võistleja ei tohi lasta end segada ei tuulest ega kõrvalistest lõhnadest. Kui koer eksib jäljelt kaugemale kui kümme meetrit, on ta võistlusel läbi kukkunud.
Spetsiaalsel jäljevõistlusel läheb asi veel keerulisemaks: sel juhul kestab võistlus päeva või isegi kaks, jälje suund võib muutuda ka pea teravnurgas või kaarjalt, jäljed võivad ristuda ning osa jälge võib olla vanem ja osa värskem.
Kaitses peab võistleja leidma figurandi ehk nn varrukamehe üles, teda valvama, konvoeerima ning vajadusel ka ründama.
«Kõige keerulisem on pikamaa rünnak, mille puhul varrukamees hüppab varjest välja ning koer ründab teda,» räägib Anu.
«Omanik on 60 meetri kaugusel ja nüüd peab koer figurandi käsu peale lahti laskma. Mis sest, et nüüd tahaks teda korralikult sakutada.»
Kuulekuses peab koer näiteks ületama tõkke, taluma stardipüstoli lasu heli, tooma käsu peale kahekilose puidust eseme, kõndima kõrval, lamama käsu peale ning jääma lamama ka siis, kui omanik läheb varju peitu. «Ega see lihtne ole,» ütleb Anu, «eriti see kahekilose eseme apport - püüa sa seda vähemalt kümne meetri kaugusele visata kui koolis oli pallivise heal juhul kolme väärt.»
Väljakutse ümbruskonnale
«Tegelikult ma teda sportkoeraks ei võtnudki,» tunnistab Anu nüüd, «tahtsin lihtsalt tundma õppida tööliini koera.» Kogu intervjuu ajal jookseb Hundu akna taga hoovis ning loobib õhku ja püüab taas kinni suurt roigast. Tundub, et tal on lõbus ning ta suudab oma aega sisustada loovalt. Anu kinnitab seda.
Tööliini koera pidamine pole lillepidu, seda sõna otseses mõttes. Hundu on lõhkunud toole, närinud seina augu ja teinud otsa peale tosinale õunapuule ning hävitanud jõulukuuse.
«Üks aasta sõi ta meie maasikad peenralt ära,» lisab Anu abikaasa Andrus. Anu tõdeb, et tööliini koera pidamine ongi keeruline. Tööliini koer on väga elav. «Nad söövad elamise lihtsalt ära,» sõnab ta.
«Aga loodan, et kunagi tasub Hunduga nähtud vaev end ära, kunagi näitab Hundu end võib-olla tõelises hädaolukorras, olgu selleks siis sissetung, tulekahju või hoopis midagi muud,» ütleb Anu.
Hundul on pool karjääri veel ees. Tööliini koerad suudavad tipptasemel võistelda vähemalt kaheksanda eluaastani, et pärast seda minna väljateenitud pensionile. Kogu intervjuu ajal ning hiljem hoovis Anu ja koeri pildistades ei tee Hundu kordagi häält. Muidugi, käsklust pole ju antud.
3 soovitust kutsika ihkajale
Koerte treener ja võistluste kohtunik Anu Oks soovitab enne kutsika võtmist küsida endalt:
1. Kas sul on tõmme koerte poole või suudad ka ilma koerata olla? Koera pole mõtet võtta, kui tõmmet pole.
2. Küsi, kellele sa võtad koera, kas endale, lastele või perele. Lapsele ära võta, sest varem või hiljem tegelevad isa ja ema suurema osa ajast koeraga. Koer tahab hommikuti vähemalt paarkümmend minutit jalutada väljaspool hoovi ning õhtuti samuti, lisaks vähemalt üle päeva treenimist, mängimist ja pikemaid jalutuskäike. «Aga see on absoluutne miinimum,» lisab Anu Oks.
3. Millist koera tahad? Tõukoera? Ristandit ehk kahe tõukoera järglast (nendega on kõige keerulisem)? Segaverelist? Emast või isast? Perekoeraks on emane parem valik, sest isased on jõulisemad ja loomult tugevamad.
