Mahu (Maum; Maholm) on olnud kodurannaks ka kuulsale piiritusevedajale

Jätkub jaanuari Viru-Nigula Teatajas alanud järjejutt.

Vikkuri - Mahu vahel on talu vare, kus enne sõda või sõja ajal oli toimunud mõrv. Peretütar magas ema selja taga, tõusis öösel üles, lõi kirvega teises toas magavale vennale pähe. Ronis siis ema selja taha tagasi. "Mis seal soliseb?" olla ema küsinud. "Ah, vend pissib alla". Solises venna veri. Tapatöö toimus varanduse pärast, tapjal tuli kaua Tallinna vanglas istuda. Kuidas see täpselt oli, on mineviku hõlmas, kuid lool on tõepõhi all.

Kuni 1871. aastani käisid Mahu rannakülade lapsed Koila ja Iila koolides. Siis ehitas Malla mõis looduskaunisse Männikkülla koolimaja.

Esimeseks õpetajaks oli Carl Ludwig Kohl, 1881. a Anton Leetsmann, 1886 - 1905 Johannes Pärn, 1905 - 1909 Tiido Käbin, 1907 - 1914 jälle J. Pärn. Sõdade ajal oli koolitöös paus. 1919. aastast õpetab taas J. Pärn. Einar Kajaneem mäletab:

"See oli 1921. a, käisin siis Mahu koolis. Õpetajaks oli Johannes Pärn. Usuõpetuse tunnis küsis õpetaja Sameli Sassilt "Kuhu läks Jeesus jutlust pidama kui Geneetsareti linnast tuli ?" Poisid tagapingis ei pannud küsimust tähele. Pinginaaber Kokka Eedi ütles siis tasa: "Liigvalla nurmele oravaid taga ajama." Ja Sass nii ütleski valju häälega. Oh seda möllu, mis siis tuli.

Liigvalla on kohanimi, mida mäletavad vanad mahulased. Olnud mets ja heinamaa, Mahust Koumardi poole minna.

Viru-Nigula Muinsuskaitse Selts paigaldas 1986. a kooli vundamendile mälestuskivi. Peale sõda käis osa lapsi Mahust ka Malla koolis - Urve Eriks ja Andres Eriks, Pauluse poisid jt.

Mahu on olnud kodurannaks ka kuulsale piiritusevedajale Elmar Sarvele, kes seikles Mahu, Viru-Nigula, Kunda, Vergi, Loksa kandis ja naaberriikides Soomes, Lätis, Rootsis eelmise sajandi esimesel poolel ja keskel. Olles tagaotsitav ja elades vale nime all, tegi ta jänesehaake, peatus siin ja seal oma rikkalikult sisustatud korterites. E. Sarv oli hea poksija ja maadlejana tuli Soome meistriks, oli 1936. a Berliini olümpiamängude kandidaat. Kui jalgealune läks tuliseks, pidi ta Soomest lahkuma. Saksa ajal ostis ta vagunite viisi sealiha üles ja vahetas selle seebikivi vastu. Tal oli palju raha, ilus atleetlik välimus, auto, ilusaid naisi - kord ostis üks Tallinna miljonärist armuke ta vanglast vabaks. Mitmel korral põgenes türmist.

Kahel korral istus E. Sarv Rakvere vanglas, 1945. a koos Kalju Kuldneriga. Kongis jutustas ta Kaljule kuigipalju oma elust, mis on ka kirjas "Ühe piiritusekuninga seiklusi" nime all olevas loos.

Mahus loodi 11. mail 1949. a kolhoos "Lootus", esimeheks valiti Johannes Laever. Kolhooside lõpuaastail oli Mahu Viru ranna suure ühismajandi läänepoolseim brigaad.

Majand kandis nime "Virulane", hiljem "Oktoober". Kalurikolhoosi keskus asus Toilas, juhiks Endel Pilder. Mälestusi nendest aegadest hoiavad alal võrgukuurid. Mahus oli veel kauplus ja pioneerilaager, nüüd haldab viimast Rakvere Ametikool.

2003. a loodi külaselts, üks esimesi iseseisvunud vallas. Juhiks sai külavanem Maie Takk, praegu on seltsi eesotsas Sulev Salumäe.

Rannas toimuvad ülevallalised, vahel isegi maakondlikud üritused. Igal aastal, augustikuu viimasel laupäeval saadetakse merele iide- ehk muinastuled. Rahvapidusid toimub kesk suve. Kui vanasti tantsiti Pada mäel, siis nüüd madalal mere ääres.

Paarkümmend aastat tagasi oli siin veel kolm küla - Mahu, Lahe, Männikküla. Nüüdseks on järele jäänud üks ja see on mõistagi ürgsetest ajatuultest lihvitud Mahu. Külas on 26 peret, 31 elanikku.

Kui suured peopäevad välja arvata, valitseb kunagises suures kalurikülas rahu ja vaikus, mis just võibki puhkajatele meelepärane olla, kuid vanade mahulaste unistus on tõelise rannaelu taastamine. Ka tuul sahiseb pilliroos ja laine loksub randa salajase sooviga jälle kord laevu sadamasse kanda.

See oli 1982. a lõpus, kui külanõukogusse tuli paljapäine pruunis kasukas mees, kes tutvustas end Helmut Elstrokina ja teatas, et ta elab praegu Mahus. Tundis huvi meie tegemiste vastu, küsis külanõukogu kaarti näha. Teda huvitas kodu-uurimine, tal oli juba 1978. a kokku pandud "Mudi jutud", Mudiks kutsus ta oma ämma, Marie Kõrvekut.

1983. a kultuurimaja juurde loodud kodulooringi tööga kaasnes Helmuti uuritud rannaelu ja merenduse teema. Just see ongi Helmut Elstroki eriline teene - tuua Viru- Nigula valla küladest esile Mahu eripära sõbrakaubanduse ja peremärkide osas. Lisaks ei väsinud ta kiitmast oma maalidega ranna ilu.

Mahus elas päris mere ääres ka ta vend Feliks Elstrok.

Kasutatud: "Viru rannikul" H. Joonuks;
"Omane ja armas" E. Rajari;
"Tõestisündinud lood" U. Kaasik;
"Padaorust Viru mereni" H. Elstrok.