Maie Erik — jahimeeste hirm

 (1)
Maie Erik — jahimeeste hirm
Maie Erik enda rajatud mälestuste toas. Foto: Rasmus ToompereTeataja

Seekord olen külas Maie Erikul Haaslaval Metsala talus. Põneva eluteega Maie on meie valla elanik alates 2005. aastast, mil tema tädi, toona valla vanim elanik, suri ning talu perenaiseta jäi. Alustame külaskäiku mälestuste toast, kus Maie oma esivanemate pilte lahti jutustab. Mälestuste tuba on tema tänuavaldus esivanematele ning oma sõnul on Maie nende hingedega vahel siiani ühenduses. Maie emapoolne suguvõsa on pärit aga väga lähedalt Saviku (Klaose) talust.

Kuidas see kõik siin Metsala talus alguse sai?

Oskar Savik ostis Metsala talu. Need põllud anti Vabadussõjast osavõtjatele. Minu vanaonu ostis ühe Vabadussõjast osavõtnu käest 21 hektarit maad, kus oli ainult lage põld. Onu abiellus ühe Miina Härma sugulasega. Ta oli linnainimene ja ei tahtnud maale tulla, kuid armastuse jõud oli suur. Vana Savik ostis siis selle maatükki ja ütles, et onu ehitaks talu ise välja.

Kuidas möödus su lapsepõlv?

Ma olen suurema osa oma lapsepõlvest linnas veetnud. 1940. aastal lasti politseinikust isa ametist lahti. Kui isa oma ameti üle andis Rõngus, läksime Põlva rajooni tallu elama. Talukoht oli Maaritsa kandis. Keskkoolis käisin Tartu III Keskkoolis. Enne seda õppisin veel Otepääl.

Siin on 200 meetrit peenraid taluõuel. Mis ajendab nii suures mahus neid harima?

Muidu oleks igav ja ma tahan, et kui ma lähen õue siis näen, et nüüd õitseb see ja nüüd teine lill. Mul oli läinud aastal näiteks 350 gladiooli. Ma ei kujuta ette, et ma niisama istun. Inimene peab midagi tegema. Toidan ka loomi ja linde. Linnud käivad koguaeg söömas. Ka kitsed käivad. Neil omad kellaajad ning kitsedele viin porgandeid ja otra. Üks kits on päris omaks juba saanud.

Korraldad ka Haaslaval suguvõsa kokkutulekuid?

Jah, mina olen olnud see ühendav lüli suguvõsa liikmete vahel. Enam-vähem kõik olid viimane kord ikkagi suguvõsast kohal. Miski nagu ütles mulle tookord, et

mu ema saaks suvel 105. aastaseks ja pean kokkutuleku tegema. Saatsingi kutsed suguvõsale laiali. Nüüd plaanin jälle kokkutuleku teha, samuti suvel.

Mida pead olulisemaks, kas minevikku või olevikku?

Praegu juba kindlasti minevikku, sest mul on nii kiire olnud, et pole aega saanud teha neid asju, mida olen soovinud. Minu suur unistus on kirjutada mälestusi, uurida sugupuud, käia arhiivis. 85-aastaselt enam oleviku peale nii palju ei mõtle. Loomulikult vajan seltskonda ja suhtlemist. Käin ka Kurepalus naiste teetoas.

Milliseid töid oled elu jooksul teinud?

Tööraamat on kirju. Minu ametite loetelu: vaktsinaator, pedagoog-kasvataja, kooliõpetaja, rahvamaja juhataja, raamatupidaja, traktoribrigaadi arvestaja, traktoribrigaadi brigadir-mehhaanik ja lõpuks looduskaitse rajooniinspektor, kellena töötasin pensionile siirdumiseni 1983. aastal. Seega 15 aastat looduskaitsealast tööd. Ma olin esimene, kes looduskaitseinspektoriks sai. Osad kolleegid on siiani sama töö peal keskkonnaministeeriumis alles.

Kust oled saanud ka oma hüüdnimed?

Mina olen vana looduskaitseinspektor. Mul on püstol olnud vöö peal. Ma ei karda kuraditki. Rohkem kartsid salakütid mind. Mulle pandi hüüdnimed „jahimeeste hirm" ja „hull Erik". Selles töös lõi minu isa politseisoon välja. Juba lapsena tahtsin politseinikuks saada, kuid siis olid naispolitseinikud tekkimas alles Inglismaal, mitte meil. Tahtsin ka arstiks saada ja käisin ka ülikoolis, kuid kolmandal kursusel tuli välja, et mu isa oli politseinik ja nii jäi paraku ülikool pooleli.

Looduskaitseinspektori töö oli kindlasti mitmekesine?

Omal ajal olin vabariigi peal omamoodi kuulus, kuna olin selles ametis ja naine ning see kostis ka kaugemale. Minu vastu tundsid huvi televisioon ja raadio. Igal neljapäeval tehti saadet „Suvine patrull" ja kutsuti ka „Meelejahutajasse".  Vahel tuli ka ette naljakaid lugusid, näiteks tuli sõiduauto „Volga" pagasiruumis metssiga Võtsjärve jäält ohutusse kohta toimetada.  Viskasime vatiteki seale peale ja surusime ta pagasiruumi. Et aga luuk enam kinni ei mahtunud, hüppas üks mees selga teda kinni hoidma. Suure kisa saatel sõideti järvelt tagasi ning tänulik siga lasi esimesel võimalusel jalga.

Veel mõni seik inspektoritööst?

Loe veel

Juhtus  üks mõistatuslik seik, mis kummitab mind tänaseni. Mulle helistati, et Uderna haiglas on keegi kinni püüdnud ühe ronga ja hoiab seda juba pikemat aega puuris kinni. Momendil ma ise välja sõita ei saanud. Helistasin miilitsale ja palusin, et ta sõidaks kohale ja laseks ronga vabadusse.  Miilits  lasigi linnu vabadusse. Õhtul koju minnes nägin juba eemalt, et minu akna taga kükitas must ronk. Läksin tuppa, avasin akna ja tunnistasime teineteist. Rohkem maja juures ma enam ronka ei näinud, aga kunagi palju hiljem oli üks kahtlane kohtumine. Sain tuusiku välismaale, mis eeldas ka arstitõendi omamist. Ootamatult osutusid proovid halvaks. Kuna sellest olenes sõitmine, nõudsin uute proovide tegemist. Istusin arstikabinetis akna all. Närveerisin hirmsasti. Samal ajal tuli must ronk akna taha just minu kohale. Tunnistasime teineteist ja just sellest hetkest teadsin, et mu proovidega on kõik korras. Ronk lahkus, arst tuli tagasi ja teatas, et esimesed proovid olid vahetusse läinud ja tegelikult on kõik korras.

Soovime Maiele tervist ja jaksu!

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare