Mailis, lisaks tegevustele Viimsi vallavolikogus on teil põhitöökoht, mis eeldab vastutusrohkeid tööülesandeid ja reisimist, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis. Teie peres kasvab kaks last. Kuidas mitmekesiste ülesannete kõrvalt end tasakaalus hoiate? On teil mõni hea nipp, kuidas oma aja planeerimisega operatiivselt toime tulla?

Nõuniku töö on tõesti selline, et kui minister vajab, pean olema tema kõrval. Ettevõtlusministri nõunikuna annan ministrile nõu nendes olulistes valdkondades, mis ministeeriumi vastutusvaldkonda kuuluvad. Samuti on nõunik vahelüliks ministeeriumi, valdkonnaasutuste ja ministri vahel. Tuleb jälgida, et kõik oluline, mis edukaks ministritööks vajalik, oleks tehtud. Õnneks on ministril nõunikke kaks (muigab).

Kuna pean ka reisima, siis ikka tundub, et tööd on palju, kuid tegelikult kestavad reisid üldiselt paar päeva. Vabad nädalavahetused võimaldavad aega lastele, kes on õnneks juba piisavalt suured ja nii saan oma tegemisi täna paremini korraldada. Suureks toeks on mulle kodune tugigrupp – ilma vanavanemateta ei oleks paljud asjad võimalikud, selles osas on mul elus väga vedanud. Nemad annavad kindlasti mulletulevikus eeskuju, kui pean ise vanavanema rolli kandma.

Vabal ajal naudin tegevusi vabas looduses, käin suusatamas, jooksmas, sõbrannadega kõndimas. Surfamine on hetkel soiku jäänud, aga kui tekib aega, siis võtan kindlasti selle uuesti käsile. Viimsi on ideaalne koht tervisespordi tegemiseks. Õnneks leidub väga palju vaba aja tegevusi, mida saab teha lastega koos – hobid saavad olla ka ühised. Olen ema, kes kaasab lapsi, et neid innustada ja motiveerida, et nad juba väga varakult kogeksid maailma nii, nagu see on. Kui vahel tunnen, et enam ei jaksa, siis lähengi jooksma või teen koos lastega midagi toredat. Või leian üldse oma aja ja kohtun sõpradega. Need on olulised asjad, mida tuleb endale lubada.

Mis ajast on Viimsi teie kodu?

Olen siin sündinud, lasteaias ja koolis käinud. Juba päris pisikesest peale olen kasvanud Viimsi arengu vaimus, sest minu mõlemad vanemad on töötanud Kirovi kalurikolhoosi peamajas.

Väiksena ei unistanud maaga sugugi poliitikukarjäärist. Kunagi tahtsin saada personalijuhiks. See tähendas minu jaoks töötamist inimestega, organisatsiooni arengule kaasaaitamist. Ühel hetkel sain aga aru, et see ei ole minu kutsumus.

Kui ülikooli lõpetasin, valisin majanduses ettevõtluse valdkonna ja magistrikraadi kaitsesin juba turunduses. Ka avalikus sektoris töötamise mõtet ei ole ma kunagi peas hoidnud, see tee tuli ise mu juurde, valides minu.

Lastega kodus olles tahtsin väga oma kogukonna arengule kaasa aidata, et mu lastel oleks siin hea kasvada. Sõitsin vallamajast mööda ja mõtlesin, et päris tore oleks siin töötada. Ja pakkumine tuligi ootamatult –töö leidis mu ise üles. Alustasin volikogu kantselei juhina, ülejäänud positsioonid tulid juba peale seda.

Rääkisite siis juba üsna noorena kogukonna heaks kaasa. Millisena näete Viimsit täna ja tulevikus?

Jah, Viimsi on mu kodu –ideaalne koht elamiseks. Minu lemmikkohtadeks, kus palju sõprade ja perega aega veedan, on kindlasti Rannarahva muuseum, rand ja metsad, talvel Rohuneeme suusarajad ja kelgumägi, millelt vahel ka isekoos lastega alla kihutan, järgmisel aastal loodetavasti juba ka Lubja suusanõlv.Kui õhtul Tallinnast Viimsi poole sõidan, siis ikka ootan, et tee läheks kiiremini.

Asukohana on Viimsi kindlasti atraktiivne. Poliitilises võtmes tänasel päeval päris masendav (naerab). Poleks arvanud, et minu poliitikasse tulemise aeg on nii tormiline. Kindlasti ei too poliitiline kemplemine aga väga palju kasu. See tähendab paljuski, et olulised otsused jäävad tegemata või hilinevad. Ainuke, kes sellest kaotab, on Viimsi elanik. Kuid õnneks kõigi nende tõmbetuulte kõrval Viimsi siiski areneb. Palju on tööd tehtud, et Viimsi ei oleks vaid magala, vaid et ka vabal ajal oleks Viimsi inimestel võimalik raudteest üle sõitmata oma kodukohas elu nautida. Piisavalt on kultuurisündmusi, spordiüritusi, kohti, kus nautida head sööki, käia sõpradega väljas jne. Tahaks loota, et põhjuseid siin mitte vaid magamas käia jääb üha vähemaks. Nüüd tuleks oluliselt aktiivsemalt alustada ettevõtluskeskkonna arendamist, et viimsilastel tekiks rohkem võimalusi ka töötada kodukohas.

Mida me ise vallaelanikena ära saame teha?

Soovin, et viimsilastena oleksime sõbralikud ja arvestaksime üksteisega. Selleks, et oma kogukonna jaoks midagi ära teha, ei pea tegelikult olema poliitikas. Alustasin ka ise Püünsi mänguväljaku korrastamisega ja tänaseks olen sinna toonud 50 000 eurot toetusraha. Aktiivselt kogukonna heaks saab panustada ka muul viisil. Paljud meist saavad ise midagi ära teha selle asemel, et jääda kinni sellesse, mis on halvasti ja tegemata. Mida rohkem on initsiatiivi ühiskonnas, seda ägedamaks ja võimaluserohkemaks kogukond muutub. Kõik ei pea olema poliitikas, kuid kindlasti on poliitikutel abi, kui nendeni jõuavad head mõtted, mida veel saaks kogukonna heaks ära teha. Dialoog võiks olla oluliselt tihedam. Viimsi vald on ju väike – lihtsalt võta kätte ja helista!

Mida soovitate teistele naistele, et nemadki oma unistusi söandaksid julgemalt seada?

Naistel juhina n-ö meeste maailmas on kindlast põnev. Omaette väljakutse on see, kuidas end kehtestada ja kuuldavaks teha. Mõned asjad on naistel kindlasti raskemad, sest mehed mõistavad üksteise keelt. Samas on uuringud näidanud, et naisjuhid on organisatsiooni mõistes jätkusuutlikumad, hoolivamad ja edukamad. Eestiski peaks olema oluliselt rohkem naisi juhipositsioonil. Ühiskond aga ei ole paljuski veel valmis selleks, et naised võtaksid juhtrollid.

Tänases igapäevatöös ettevõtlusministri nõunikuna tegeleme palju sellega, kuidas motiveerida naisi rohkem ettevõtlikumad olema ning kuidas leida võimalus ja tugi, et naised saaksid ja tahaksid rohkem keskenduda karjäärile. Soovin naistele julgust unistada. Kui tundub, et on väga raske, siis kohe ei tasu püssi põõsasse visata. Kõik raskused on ületatavad. Kui on väga suur tahe, tasub igal juhul proovida oma unistused ellu viia – isegi siis, kui nad esialgu tunduvad võimatud. Elu aitab kaasa –suured mõtted toetavad käitumist, mis paneb mootori käima. Kindlasti ei tasuks kunagi öelda elule ei – kui elu pakub midagi, tasub neid asju proovida. Kui need ei sobi, tulevadki uued ja veelgi põnevamad asjad ellu. Kõik kogemused on inimese arenguks positiivsed ja julgust kogeda tasub hoida meeles!

Elu ilma unistusteta oleks päris igav! Ma ei arva, et naine peab kogu aeg olema tugev või tubli. Naine ei saa olla superwoman (eesti k: supernaine) –olenemata sellest, mis ametis oled, oled sa juht või ema…Kui oled liiga tugev ja jõuline, võib juhtuda, et ühel hetkel sind ei võetagi enam naisena. Seda aga ei tahaks! Selleks peabki leidma oma hetked ja inimesed, kes lasevad naisel end naisena tunda.