Mälestusi nõukaaegsetest valimistest: apelsinid, agitaatorid, pidu ja hirm
„Olin 18, kui esmakordselt valima läksin ning põhiliselt toidupakkide järele. Saingi – purk herneid ja lahustuvat kohvi, viinereid, apelsine. Niipalju veel mäletan, et puhvetis käis suur pidu ning sinna sai ainult tingimusel, et valimislipiku ikka kasti lasid,“ meenutab Maili. Ta mäletab, et valimisjaoskond oli koolimajas, aga see ei seganud puhvetis keset päeva meeleolukraade kõrgele kruvimast – lettidele oli lisaks tsellofaanpaberisse mässitud toidukraamile toodud ka defitsiitsem kärakas. „Selline lärm ja pidu, hullem kui ööklubis,“ olid toona 18aastase tütarlapse muljed.
Ka Ainol on meeles oma esimene valimispäev. Toona oli komme, et esmavalijale pisteti allkirja andes lill pihku. Nimekirjades oli neile inimestele kohe lillemärge ette joonistatud, et maha ei magaks. Aga Ainole ei antud. „Kui ma sinna laua äärde jõudsin, pass näpu vahel, öeldi, et teie olete juba valinud, sedelitega mingeid rohkemaid selgitusi ei antudki. Ema ja isa vist käisid enne ära, ju siis valisid minu eest ära,“ arvab Aino.
Ka Lia teab, et oli aeg, kus naabrimees kogus üleaedsete passid kokku ja käis, tegi kõigi eest hääletamisprotseduuri läbi. „No kuidas see on võimalik? Väike koht oli, kõik tundisid kõiki, ju siis nii sai,“ ei oska ta aastaid hiljemgi mõistlikku selgitust välja pakkuda.
Aino muide ei näidanud peale lillefiaskot aastaid oma nägu jaoskonnas. Hilisemas elus, kui tal enda sõnul „täitevkommitee“ kodus oli, tuli ikka minna. „Mees oli niisuguses ametis, et mina abikaasana ei saanud minemata jätta.
Aga ega seal mingit patriotismi küll ei olnud. Need polnudki ju nagu valimised, pigem hääletamised,“ leiab Aino. Sovetiaja valimised olla olnud pigem rituaalsed toimingud, igas valimisringkonnas ainult üks kandidaat, nii et tulemused olid selged juba enne valimispäeva. Valikuvõimalus puudus, sai lihtsalt hääletada.
Ülemnõukogu saadikukandidaatide ülesseadmine käinud aga n-ö kvootide alusel: „Seal pidi olema kindel protsent töölisi, tootmistöö eesrindlasi ja kolhoosnikke, ilmselt olid omad normid ka rahvuse, soo ja vanuse osas,“ teab Aino. Ajaloouurijad on aga öelnud, et ametlikult ei ole infot kandidaatide valiku protseduuride kohta väga leida, aga levinud arvamus inimeste seas kipub kinnitama Aino öeldut. Valimiste eel nõuti raamatukogudelt vastava sisuga propagandat.
„Mul oli raamatukogus väljapanekute jaoks keset ruumi kahekohaline nelja jala peal koolilaud. Sellel olid väljas kõik valimiseelsed või valimisega seotud brošüürid. Ja siis tuli Tallinnast Harju Parteikomiteest kaks daami kontrollima ja abistama valimiseelse propaganda tegemist raamatukogus. Kahekesi veeti seda lauda toas ringi ja tõsteti brošüüre ühelt lauanurgalt teisele. Ja oligi kogu parteiline abi! Nad lahkusid rahulolevalt, et olid suure töö ära teinud,“ teab rääkida raamatukogutöötaja taustaga teine Aino. Millist materjali siis väljapanek sisaldas? Valikus olid ENSVL Konstitutsioon, NLKP põhikiri, valimise eeskirjad, valijate meelespea.
Üle seitsmekümnesed mäletavad ka veel sõjajärgseid valimisi. „Hobused pandi ette, perenaised kaunistasid saani uhkete tekkidega ja minekut tehti juba aovalgel kella 6 ajal,“ mäletab Elju. Ühelt poolt olla olnud see suur pidupäev – külarahva kokkusaamise koht. Oli orkester ja kino, kaetud söögilauad ja pidu kestis õhtuni. Teiselt poolt kannustas inimesi ka hirm. Küüditamise aeg oli värskelt meeles, Siberi ähvardusega mõjutati inimesi valimiskastide juurde. Ei olnud küsimustki, et ei lähe – tehti, mis kästi.
Kui täna sahmivad poliitikud ise ukselt uksele ning reklaamid ummistavad postkaste ja seriaali pause teles, siis nõukaajal tegutsesid agitaatorid. Need olid käsu korras küla peale suunatud inimesed, kes siis kahtlejaid veenmas ja kihutustööd tegemas käisid. Küsimus ei olnudki niivõrd selles, keda valida, vaid tuli tagada, et kõik inimesed nimekirjades valimispäeval kohal oleksid. Silvi, kes ise ka paaril korral täitevkomitee käsul agitaatori rollis olema pidi, ütleb, et sõimata just ei saanud, inimesed olid distsiplineeritud ja suhtusid hästi. Ju neil oli neist agitaatoritest pigem kahjugi.
Aga valimispäeval olid agitaatoritel käed tööd täis. Igal neist oli oma nimekiri ja kui oli näha ,et poolest päevast mingi seltskond polnud kohale laekunud, mindi neile koduuksele koputama. See pidi tagama, et hääletanute protsent maksimumini sikutatud saaks. Nende juhtumite osas, kes hääletama ei jõudnudki, pidi hiljem kirjutama aruandeid ja selgitusi.
Näiteks oli Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel ametlik valimisaktiivsus nelja aastakümne vältel vähemalt 99 protsenti Oma osa võib selles tulemuses kindlasti ka agitaatoritel olla, aga ajaloouurijad nendivad, et nõukogude statistika ei anna usaldusväärset teavet ning nende põhjal ei ole täna võimalik teha kaugeleulatuvaid järeldusi tegeliku valijate arvu kohta.
Hea Eesti Elu lugeja, kui Sinulgi on mälestusi nõukogudeaegsetest valimistest, siis jaga neid meiega, kirjutades kommentaariumisse.
