Mälestusi Oru pruutide koolist



Mälestusi Oru pruutide koolist
Ekraanitõmmis

Mälestused on kirja pannud Aino Lall 1995. aastal Eesti Rahva Muuseumi korraldatud etnograafilise ainese kogumise võistluseks. 1. juulist 1996 on Aino Lall Kõo valla elanik.

Olen Aino Lall (neiuna Räis), sündinud 7. juunil 1923. a. Kohtla vallas, Võrnu külas talupidajate Emilje ja August Räisi kuuelapselises peres noorimana. Olen lõpetanud Oru Kodunduskeskkooli (OKK), seega sain tugeva aluse toitlustamise alal ja kuna mulle see ala on kogu elu sobinud, saigi erialaks ja elukutseks koka töö. Praegu pean pensionipõlve, aga katsetan ja püüan välja mõelda uusi retsepte. Näiteks mulle omale meeldib väga marineeritud maks, mida hakkasin juba aastaid tagasi katsetama.

Kirjutamise eesmärgiks on meenutada Oru kodunduskeskkooli

Minu koolitee algas Võrnu koolis, kus oli 6-klassiline algkool. Seal õppisin neljanda klassini. Kuna mu isa oli küla üks aktiivsemaid talunikke, siis oli ta kogu aeg kooliga seotud. Isa oli aastaid kooli hoolekogu esimees ja vallavolikogu liige. Koolijuhatajaks oli härra Madis Ester. Tol ajal olid kooliõpetajad külades tavakohaselt lapseristijad, surnusaatjad jne, Madis Ester sellega ei tegelenud, selle koha täitis minu isa. Kuna kirik oli kaugel, ei olnu

d meie kü- las kombeks õpetajat koju tuua. Siis oli minu isa, kes saatis surnuid kodust manalateele. Kirikus toimus leinatalitus. Lapseristsed toimusid samuti kodudes, kus minu isa sellega tegeles. Kord aastas, enamasti kevadtalvel toodi kiriku- õpetaja koolimajja, kuhu olid kogunenud kodus ristitud lapsed koos vanematega, kus kirikuõpetaja neid õnnistas. Mäletan, need olid külas väga pidulikud päevad.

Haridusse suhtusid minu vanemad soosivalt. Nad olid huumorimeelsed ja lauluarmastajad inimesed. Isa täitis pulmades isamehe kohustusi. Kuna isa oli kooliga väga tihedalt seotud, tuli neil millegi pärast hr. Esteriga konflikt ja tulemuseks oli, et mind jäeti 4 kl. kordama kui andetut õpilast. Isa vihastas ja viis meid vennaga Kohtla algkooli, kus me mõlemad algkooli lõpetasime.

Võrnu koolis tuli meil käia 2 km kaugusel, Kohtla kooli oli 5 km. Sügisel ja kevadel käisime kodust jalgsi, talvel oli vend tädi juures KohtlaNõmmel, mina olin kooli internaadis. Toiduained toodi kodust ja kooliteenija keetis meile toitu. Ei ole enam alles koolimaja ega abihooneid, ei ole kooli. Oma tööstaaži tõestamiseks vajasin dokumente, kohalikus arhiivis Jõhvis mingeid dokumente ei olnud. Pöördusin Tallinna Riigiarhiivi poole ja selgus, et ka seal Oru Kodunduskeskkooli kohta andmed puuduvad.

Seega pean oma kohustuseks kirjutada meie koolist, milline ta oli. Kuna meie, õpilasedki, oleme juba vanad, peatselt kaduvad, siis on selle kooli olustik ainult meie mälus. Viis aastat tagasi oli meie õpetajatest elus veel kaks, praeguseks ei ole nende kohta enam midagi teada. Kooli võeti vastu eksamite alusel 6 klassi lõpetajaid ja eriklassi võeti tütarlapsi, kes olid lõpetanud üldharidusliku keskkooli. Eriklassi tütarlapsed õppisid aasta kodumajandust.

See oli ettevalmistus edasiõppimiseks kõrgemas kodumajanduskoolis. Mäletan kui sõitsime eksamitele bussiga ja nä- gime merd bussiaknast, olime nagu treenitult kõik püsti ja üle bussi kostus suur ohe. Olime kokku sõitnud kogu Eestist, Petserist Saaremaani. Oli sisemaa õpilasi, kes polnud merd näinud. Eksamid sooritasime kolme päeva jooksul. Meid paigutati õpilaste internaati ööbima ja toitlustati eriklassi sööklas. Esmane nägemus hämmastas meid. Olime enamikus maalapsed ja korraga sattusime miljöösse, mis oli nii peen. Mäletan kui suures kimbatuses olin, kui eriklassi õpilane, serveeria toitu ringi pakkus.

Minu, maalapse arust oli laual nii palju taldrikuid, et pidin vargsi piiluma, kuhu vanemad õpilased midagi tõstavad, et ise õieti teha. Olin õnnelik, kui tulin eksimatult toime. Ka vastuvõtueksamid läksid hästi. Need olid eesti keeles, matemaatikas, aga mis oli kolmas eksam, ei mäleta. Arvan, see oli mingi küsitlus, et hinnata eeldusi kodumajanduseks. Olin kooli vastu võetud ja 1939. a. sügisel asusin õppima. Klassis oli meid 34 õpilast. Elama asusime kooli internaati. Olid ka mõned õpilased, kelle elukoht kas Pühajõel või Toila alevis, need käisid kodust kooli. Koolivorm oli meil tumesinine õhukesest villasest vormikleit ja must kloššlõikeline põll. Argipäeval kandsime valgest ripsist kraesid ja kätiseid, mis pidid olema varustatud trukkidega. Pidulikud kraed ja kätised olid valgest žoržetist rüüside ja eest seotava lipsukesega. Musta põlle rinnataskus pidime kandma valget ilurätikut. Köögipraktika vorm oli valge-helesinise peenetriibuline kleit, lühikeste käistega, nööbitavate krae ja kätistega, valge traksidega põll ja tanu. Vormimütsiks oli pruun müts, tolle külge käis kollaste paeltega kolmnurka kooli märk. Võimlemiseks olid lühikesed valged püksid, külgedel kaks sinist triipu ja valge käisteta spordisärk, millele õmblesime sinise niidiga OKK.

Õppetöö ja koolivormiriietuse materjalid saime osta kooli müügipunktist.

Milline oli meie koolimaja?

Maja maksumus oli 7 miljonit krooni. Ehitatud oli ta Oru lossi ja Toila alevi vahelisele maa-alale mere kalda peale. Hoone oli kolmekorruseline, keldrikorrus ja torni osa. See oli pealt krohvitud kiviehitis, värvilt roosa, mistõttu kutsuti seda „roosaks lossiks“. Sisenedes majja, laskusime keldrikorrusele, kus oli riietusruum riidenagide ja jalanõude kappidega. Igal majaelanikul, kaasaarvatud õpetajad, õpilased ja teenijaskond, läbisid riietusruumi, kuhu jätsid oma üleriided ja jalanõud, sisenesid majja tubastes jalanõudes. Klassiruumides olid kahekohalised lauad, istumiseks toolid. Riietusruumi kõrval oli kojamehe elukorter. Kojamees avas hommikul uksed ja sulges need õhtul. Veel oli tema hooleks keskküte ja tänava korrashoid. Keldrikord jagunes puhtaks ja mustaks pooleks. Puhtal poolel asus saun, pesuköök ja triikimistuba, mis oli varustatud triikimislaudade ja reguleeritava kõrgusega toolidega. Triikida lubati meil ainul istudes, harjusime sellega ruttu. Pesuköö- ki ja sauna võisime kasutada iga päev vastavalt oma vajadustele. Sauna seinad olid kaetud valge kahhelkivi plaatidega, hügieenituba istevannidega. Mustal keldri poolel oli panipaik puudele, kuna ühes õppeköögis olid puudega köetavad pliidid. Pliidi kütmisel sai boileris vesi kuumaks, köögi- ja sööginõude pesemiseks. Siis olid ruumid kartulite ja juurviljade jaoks, edasi jääkelder. Tol ajal veel külmkappe ei olnud. Värskelt säilitatavad toiduained olid jääkeldris, kus olid hermeetiliselt suletavad uksed. Jäätiseaparaat oli õppeköögis olemas.

Selleks kasutasime samuti jääd ja lehttaigana valmistamisel. Esimesel korrusel oli avar fuajee suure nurgaaknaga mere poole. Seal oli laud ja korvtoolid. Fuajee keskelt läks uks külaliste tuppa, mida kutsuti „roosaks toaks“. Sinna võisid kõik, kaasaarvatud õpilased, oma külalisi kutsuda. Paremale tiiba jäid õppeköögid, neid oli kaks. Keskkooli õppeköögis olid puudega köetavad pliidid. Selles köögis valmistas kooli kokk õpilastele toitu. Hommiku- ja õhtusöök oli alati koka valmistatud. Lõunasöök oli õpilaste valmistatud, kui olid toitlustamise tunnid. Keskkooli õppeköögist paremale jäi eriklassi õppeköök. Seal olid elektripliidid. Keskkooli õppeköögi kõrval vasakul oli söögisaal, kus kogu maja elanikud sõid. Söögisaali ja köögi vahel oli kappsein, mille uksed avanesid mõlemale poole. Seega ei olnud vaja toidunõusid ega toitu kanda söögituppa, vaid ulatasime läbi kappide teisele poole. Samas kappseinas hoiti toidunõusid riiulitel. Söögilauad olid rohelised, puidust, 10-kohalised. Igas lauas istus 9 õpilast ja 1 õpetaja, kellel oli kindel koht laua otsas. Külgmistel kohtadel istusid kummalgi küljel neli õpilast, teisel otsmisel kohal istus õpilane, laua perenaine. Temast paremal oli õpilane-serveeria. Õpilased vahetasid igal päeval istekohti, järgmisel päeval istus ühe istme võrra edasi. Seega tuli kordamööda olla kõigil perenaine ja serveeria. Serveeria asus vaagnaga sööja suhtes vasakule selja taha ja ulatas vaagna toidu taldrikule tõstmiseks. Alustada tuli õpetajast ja lõpetas endast.

Enne sööma asumist lausus laua perenaine palve „Isa, õnnista andeid!“ Perenaise kohus oli jälgida, kas kõigil on taldrikud täidetud. Perenaine võttis esimesena lusika või kahvli. Seejärel tegid teised lauas istujad sama. Ka söögi lõppedes oli perenaine viimane. Tõusime ja perenaine ütles tänu „Isa, me täname!“ Istumiseks söögitoas olid väga huvitavad toolid. Need olid laudadega samas toonis, põhjad ja seljatoed olid vöökirjalistest ribadest punutud. Köögis olid töölauad kaetud roostevaba teraskattega, nõudepesu vannid olid samast materjalist. Esimesel korrusel veidi vasakule oli kooli direktori kabinet. Edasi tulid suured lükanduksed, mis viisid saali. Saali osa oli majast eraldi välja ehitatud, aknad kõrge. Saalis oli väike astang, kus oli klaver, raadio ja vajaduse korral orkester. Saalis käisime võimlemas ja laupäeva õhtuti omavahel tantsis. Otsisime muusikat raadiost või mängis keegi õpilastest klaverit. Juhtus sedagi, et ka mõni õpetaja tantsis koos meiega. Mõnus oli hästi hooldatud parketil oma tantsuoskusi harjutada. Koridori lõpus oli õpetajate tuba ja kantselei. Teie korruse paremas tiivas, eriklassi köögi peal oli kangakudumise tuba mitmete telgedega. Edasi tuli käsitööklass, kus olid õmblusmasinad ja muud õppevahendid. Siis tulid klassiruumid. Klassiruumides olid parkettpõrandad, koridorides helebeežid linoleumkatted. Kooliruume hoidsime korras ise kasutades selleks kodukorrastustunde: vahatasime, poonisime jne. Teise korruse vasakus tiivas olid keskkooli õpilaste internaadi toad, pesuruum, tualettruumid ja õpetajate elutoad, päris koridori lõpus puhketuba õpetajatele. Õpilaste tubades olid reformpõhjaga voodid, seinakapp igale õpilasele, laud, toolid ja parkettpõrandad. Kõik tuli õpilastel endal korras hoida. Kord nädalas käis õpilastest ja õpetajatest koosnev komisjon hindamas korda elutubades. Andmed tubade korra kohta pandi koridoris olevale tahvlile kõigile tutvumiseks. Igal korrusel oli telefon. Kolmandal korrusel olid eriklassi internaadi toad, nende pesuruumid, kõik nende õppeklassid ja osa õpetajate eluruumid.

Neljas korrus oli pööning, kus asus meie pesukuivatusruum. Viiendaks korruseks jäi torni osa, sinna viis keerdtrepp. Torni osa oli klaasitud ümmargune ruum, kust viis uks lahtisele rõdule. Käisime sealt vaatamas tormist merd ja Talvesõja ajal Soome lahel põlevaid laevu. Koolimajale jäi hiilgeaeg üürikeseks. Maja sai esimest korda kannatada 1940. a., kui oli teadmata põhjustel tulekahju. Kool töötas siiski edasi. Osa õpilasi olid eluaseme saanud ratsarügemendi kasarmutes, kuni käis remont.

1941.a. pani Vene sõjavägi sinna sisse oma haigla. See aeg jäi lühikeseks nendele seal olla, aga laostada jõuti küll. Edasi tuli aeg, kus me enam kunagi oma koolimajja tagasi ei saanud. Seal oli Saksa sõjaväelaste puhkekodu, kuni nad taganesid. Koolimajale pandi nii palju lõhkeainet all, et see lendas lihtsalt merekaldast alla. Enamus kukkus merre, alles jäi ainult üks väike osa alusmüüri. Sakslaste aeg kool siiski tegutses edasi. 1941. a. sügisel viidi kool üle Arknale, kus oli ajutine peatuspunkt. Otsiti uusi ruume ja 1942. a. saadi need Tamsalu lähedal Sääse mõisast. 1944.a.põletati seegi maha. Sellega oli meie koolil igavesti lõpp.

Meenutus ilmus Kõo Vallalehes

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare