Mälestusi Vabadussõja-aegsest Haljalast
Minu ema ja ema õde pidasid niinimetatud Võle teemaja ja olid seal ka korteris, samas hoones (praeguse Rakvere mnt 8 kortermaja kohal) asus Haljala vallamaja. Idavere kooliõpetaja korteris oli Saksa sõjaväe komandantuur. Sügisest moodustas Gustav Kaasik Haljalas meeskoori ja näiteringi, oli nende mõlema juhatajaks. Õpiti näidendit „Udumäe kuningas”. Näidendi õppimine jäi pooleli, sest mehed kutsuti sõtta. Kui sõda lõppes ja mehed tagasi tulid, kanti näidend rahvale ette. Novembris 1918 algas Eesti vallutamine punaväe poolt. Narvas olid neil vastas Saksa okupatsiooniväed. Revolutsiooni puhkedes Saksamaal ja maailmasõja lõppedes lahkusid Saksa väed Eestist, Eesti Vabariik kuulutas välja mobilisatsiooni. Mehi kogunes väheselt, peamiselt koolipoisid, kes saadeti Narva rindele.
Järgnevalt Gustav Kaasiku sõja-mälestused, mis olid kirja pandud kahte koolivihikusse, millised ma enne Vene vägede tulekut läbi lugesin ja ära põletasin.
„Istusime külameestega 1918. aasta detsembriõhtul vallamajas ja helistasime aeg-ajalt Rakverre Viru maavalitsusse, soovides teateid rindelt. Meile aga vastati, et olge rahulikud, meie väed ei lase punavägesid edasi. Helistasime veel ja veel ja lõpuks enam ei kippu ega kõppu. Nüüd teadsime, et meie väed taganevad ja Viru maavalitsus on põgenenud.
Öö oli ärev, kuid sündmusteta. Hommikul lasti Kundast mõned suurtükipaugud Haljala suunas. Meie väed olid taganenud, tee sissetuleks punavägedele oli vaba. Isa pani hobuse (Masja) rakke, naised-lapse reele ja tuhknai Tallinna poole, Viitna taha ema ja tädi kodukohta, Põlendkõrve metsatalusse. Vanaisa ja vanaema jäid teemaja pidama. Isa pidi aga kohe tagasi tulema, sest ilmusid teated, et kes oma kodudesse tagasi ei tule, nende varandused konfiskeeritakse. Mis siis oli Haljalas juhtunud?
Vallavalitsus oli laiali läinud, selle asemel oli valla täitevkomitee, esimeheks Idavere taluperemehe poeg. Kirikumõisas, kust kiriku-õpetaja Martin Nurm oli põgenenud, asus punaväe staap. Isal kui vene keele oskajal tuli sageli käia staabis tõlgiks. Täitevkomitee tahtis korraldada suurt rahvakoosolekut. Küsimus oli aga, kus seda teha? Tuletõrje seltsimaja, koolimaja, leerikasarmu – kõik olid punaväge täis. Otsustati, et tullakse kokku kirikusse. Pandi välja kuulutused.
Uudishimulikke kogunes hulgaliselt. Punaväelased, mütsid peas ja plärud suus, olid kirikus. Täitevkomitee esimees, samuti müts peas, pani punalipu kantslisse ja ütles – enam iialgi ei saa mustakuuemees siit kantslist jutlustama. Laululehed „Internatsionaali“ sõnadega jaotati laiali, köster Rodima pandi orelit mängima ja kes oskas, see laulis kaasa. Kõnet pidas Jaan Anvelt ja veel üks puna-tegelasest naisterahvas.
Punavalitsus ei kestnud kaua, sest Eesti riigil läks korda saada välisabi. Tallina sadamas olid juba Inglise sõjalaevad, kaitstes Eestit merelt ja tuues ka sõjavarustust. Eesti sõjaväe ülemjuhatajaks oli määratud Johan Laidoner. Kuulutati välja uus mobilisatsioon, lubades sõjast osavõtnutele tasuta maad. Nüüd oli kutse järgijaid rohkesti. Detsembri lõpul saabusid appi ka Soome vabatahtlikud ning ühiselt peatati vaenlase pealetung Valklas. Algas punavägede taganemine. Neid vooris pidevalt Haljalast läbi. Käidi teemajas, joodi kiiruga teed, jutuga – ei meil ole aega, Soome lihunikud tulevad. Ja nad tulidki ning vabastasid Haljala 11. jaanuaril 1919. aastal. Enne Rakvere peale minekut nõudsid soomlased kiriku uste avamist, kuna neid olevat tornist tulistatud. Kirikust toodigi välja punaväelased ja kiriku aias nad ka lasti maha (1940. a sügisel kaevati punaväelaste matmiskohad metsadest ja mujalt üles, ja viidi läbi pidulik kontide ümbermatmine punaseks värvitud kirstudes Kakumäe surnuaia taha punaväe kalmistule). Eesti vabastamine jätkus.“
