Veel tänas direktor, kelle enda esimene tööpäev Aakres oli 1. juulil 1988. aastal, kokka Ave Kampust ja klassiõpetajat Merle Kiissat nende kahekümne viie pühendunud tööaasta eest selles väärikas majas. Lasteaiaõpetaja abil Inge Pikal täitus kahekümnes tööaasta.

Siis said sõna vilistlased. 25 aastat tagasi kooli astunutest olid kohal Enno Laul, Heidi Kallas (Laul), Kairi Laikask (Nagla), Priit Piirisild, Ülo Vindi ja Henri Valdmann koos klassijuhataja Anu Ostrakiga. Nende poolt kõneles Henri Valdmann, kes alustuseks tuletas meelde kodus pähe õpitud luuletust. Lisaks meenutas ta väikeste poiste aastatetagust suurt muret, kas katus ikka õigeks ajaks terveks saab. Katus parandati, kooli remont lõpetati õigeaegselt ja Aakre lapsed said jälle kodukohas koolis käia. Viis aastat tagasi kinkisid noored vilistlased oma koolile kauni valge roosipõõsa, mis kaunistab lillepeenart siiani. Tänavu oli kingiks punaste lehtedega pihlapuu, mis oma kauni rüüga tõmbab endale tähelepanu, kui väravast sisse astud.

50 aastat tagasi alustanutest olid direktori kutset kuulda võtnud Tõnis Hermann, Ave Kampus, Margus Nagla, Valur Piiroja, Ants Soots ja Tiina Valdmann. Nende nimel sõna võtnud tunnustatud koorijuht Ants Soots pani südamele, et me mäletaksime neid inimesi, kes andsid Aakre koolile 25 aastat tagasi uue elu ja päästsid mõisahoone hukust. Esimesse klassi astujatele soovitas ta lugu pidada traditsioonidest ja tulla viiekümne aasta pärast Aakresse esimese koolipäeva aktusele.

Vilistlaste tervitused lõpetas 75 aastat tagasi Aakres kooliteed alustanud vanaproua Elvi Teino (Pehk). Tema süda võis rõõmu tunda, sest tal oli ju õnn tuua käekõrval aukohale esimesse klassi astuv lapselapselaps Sander. Proua Elvi tuletas oma kooliajast meelde koolis valitsenud korda ja häid suhteid õpilaste vahel.

Pärast pildistamist läksid esimese klassi õpilased ja nende vanemad klassijuhataja tundi, kuulama nõuandeid kooli sisseelamiseks. Vilistlased, nii noored kui ka vanemad, teinud ringi oma vanas koolimajas, kogunesid kohvilauda mälestusi jagama. Ja kui värvikad need olid! Kes kuidas koolis õppis, kes oli kelle pinginaaber, kes millist koerust tegi, kuidas riigivastase laulu pärast jäeti peale tunde, kuidas klassiõde Ave aitas poistel tikkimistööd teha ja nii lõputult.

Külalisteraamatusse jäetud tänusõnad 2. septembril 1963. aastal alustanute poolt nende ülesotsimise ning kokkukutsumise eest olid tõestuseks, et traditsioonid ja mälestused tuleb lugudeks kirjutada. Lood on need, mis aitavad meil mäletada minevikku ja annavad jõudu tulevikuks. Ehk jätkub talveõhtutel aega selle tööga alustada, sest materjali paljude vilistlaste mälestuste ja vanade dokumentide näol on olemas küllaga.