Malle ja Ülo Sild - meeusku pöördunud linnainimesed
Seda aadressi peavad mesindusega tegelevad Malle ja Ülo Sild oma koduks viimased kuus aastat. Sellise sildiga meepurke aga polnud kaks aastat tagasi veel olemaski.
Jah, kuus aastat tagasi kolisid tallinlased Malle ja Ülo Sild maale elama. Päriseks. Ja peavad nüüd mesilasi ning teevad teatrit. Ja ikka koos.
Nädalalõpud algul suvilaks olnud talus said varemalt alati liiga kiiresti otsa. Reede õhtul maale tulles sai ahi kütte pan-dud, ja kui lõpuks pühapäevaks maja mõnusalt soe oli, pidi juba hakkama end tagasi linna poole sättima. Ja see muutus üha enam vastumeelsemaks. Linnas laiutav lõputu kiirustamine ja stress aina süvendasid mõtet päriseks Toomja külla kolida.
Esimesed maal elatud aastad käidi veel linnas tööl, aga siis otsustati ka sellele kriips peale tõmmata ja igapäevased sidemed linnaeluga läbi lõigata. Kui tol ajal laojuhatajana töötanud Ülo ja samas firmas leiba teeninud Malle ülemusele teatasid, et töölt lahkuvad, ei olnud neil põlistel linnainimestel veel isegi õhkõrna ettekujutust, millega nad endal talus hinge sees hoidma hakkavad.
Aga mõlemad olid kindlad, et linnast äratulemine oli õige otsus. Sest loodus oli neile mõlemale hingelähedane. Isegi tuttavaks said nad kümme aastat tagasi loodusmatkal, kusÜlo kena võõrast lasteaiakasvatajat, kes aina looduse imetlemise tõttu grupist maha jäi, ikka ja jälle järele ootas. "Meil mõlemal on kogu aeg olnud püüd loodusesse," ütleb matkahuviline Ülo, kelle hobiks ka fotograafia ja genealoogia.
Kaks aastat tagasi tasapisi kaaluma asudes, millega end talus elades ära toita, jõuti ühtäkki äratundmiseni - mesilased! Juba lapsena oli Ülo Tartumaal onul mesilaste toimetamise juures abiks olnud, Malle teadmised piirdusid aga ainult sellega, et ta oskas mesilasel ja herilasel vahet teha.
Kuigi Ülo jaoks ei olnud tegemist päris võõra alaga, tuli teadmisi aga sellegipoolest hakata päris algusest peale ammutama. Ka kõik mesi laste pidamiseks vajaminev kraam tuli nullist soetada. Esimesed õpetussõnad saadi mesindusega tegelevalt Eha Metsallikult, täiendamas käidi end Olustveres, taluhoovis vedelenud neli vana taru tehti korda ja muretseti esimesed mesilaspered.
Praeguseks on abielupaaril kolmkümmend kaheksa taru. Perenaine on jaotanud tarud „mesilaslinnakuteks", nimetades neid humoorikalt Nõmme ja Vana-Kalamaja linnaosaks ning uuslinnaks. Malle tunnistab, et eks nende nimede panemise taga ikka väike linnaigatsus on. Vahel lähebki ta igatsuse leevendamiseks lastele linna külla, aga kolme-nelja päeva pärast on jälle maal tagasi. Sest maaelul ja -ilul on ta hingele juba suurem võim ja vägi.
Mesinikepaar ütleb, et on oma maaelu vaimustusega juba mitmeid linnainimesi maale tagasi võlunud.
Kasumit praeguse arvu tarudega veel ei teeni, aga ära elaks küll, praegu läheb aga teenitud raha mesinduse investeeringuteks, räägivadÜlo ja Malle vaheldumisi, üksteist täiendades ja teineteise sõnade peale noogutades ja naeratades pikalt mesiniku igapäevatööst. "Mesiniku töö ei ole meelakkumine," annab Ülo tuntud ütlusele põneva värvingu.
Kohalike mesinike leiba perekond Sild ära võtta ei taha. Oma mett käiakse laupäeviti müütamas hoopis Viimsi taluturul. Nädala sees aga käib mesinikepaar Kuimetsas teatrit tegemas. Ikka koos.
