Männi lasteaia lapsed valmistuvad kooliks
Igas töövihikus on midagi huvitavat ja vajalikku, kuid samas on need lapse jaoks kuidagi kuivad ja üksluised. Lapsed peavad püsima laua ääres, korraldusi kuulama ja neid täitma. Hakkasin otsima alternatiivi töövihikutele. Kuulsin lapse oma aabitsa koostamisest Paikusel. Võtsime nendega ühendust ja organiseerisime vanema rühma õpetajatele ning õpetaja abidele koolituse. Sellest algaski minu põnev teekond koos lastega oma aabitsa valmistamise juurde. Esimesed lapsed saatsime koos omavalmistatud aabitsaga lasteaiast kooli 3 aastat tagasi. Õpetajate sõnul pole vahet, kas laps on lasteaias täitnud mitmeid töövihikuid või teinud ainult aabitsa, koolis saavad hakkama mõlemad.
Nüüd valmistuvad taas minu rühma lapsed kooli minema ning aabitsa tegemine on poole peal. Laste jaoks on see põnev rollimäng, kus igaüks saab olla looja, ise mõelda ning tegutseda. Aabitsa koostamisel arenevad lapsel loovus, tähelepanu ja vaatlusvõime, fantaasia, huumorimeel, loogiline mõtlemine, ruumiline kujutlusvõime, käeja silmakoordinatsioon, proportsioonitaju, püsivus, iseseisvus, tekib huvi ümbritseva maailma vastu, huvi ja oskus teatmeteostega töötamiseks. Soovitan lapse oma aabitsa tegemist ka teistele lasteaednikele, tulemus on seda väärt. Rõõm omatehtud raamatust jääb mälestuseks terveks eluks.
Aabitsale tuleb valida teema. See peab olema lastele huvipakkuv ja loovust arendav. Teema võib ka lastega koos läbi arutada ja valida. Näiteks: Linnuaabits. Looma-aabits. Muinasjutuaabits. Toiduaabits. Terviseaabits. Koduaabits. Taluaabits. Tehnika-aabits. Mereaabits. Looduseaabits. Liiklusaabits. Spordiaabits. Reisiaabits. Inimeseaabits. Metsaaabits jne. Meie oma rühmas aga arvame, et rikkaliku fantaasialennu kindlustab aabits teemal „Kui mina oleksin..". Alustame aabitsa tegemist oktoobris, nii võetakse aprilliks kõik tähed läbi ning seejärel valmistame sisukorra ja tiitellehe. Tähti õpime alfabeetilises järjekorras. Aga võib ka teisiti, see on iga õpetaja enda valik.
Aabitsa tegemise päev on kindlal nädalapäeval. Lapsed ootavad seda päeva väga ja üldiselt keegi ei puudu. Esmaspäeval ja teisipäeval meisterdame erinevate vahenditega nädala tähe, lapsed otsivad piltidelt nädalatähega sõnu, mängime häälimismänge. Kolmapäeval, aabitsa tegemise päeval, nimetame sõnu, mis algavad nädalatähega. Lapsed otsivad selle tähega sõnu ka kodus koos vanematega, need on neil välja kirjutatud ja paberil kaasas. Seletame ka lahti tundmatud sõnad, neid on alati. Siis asume aabitsa lehte koostama. Igal Aabitsa lehel on üks suurem täht, mille laps kaunistab vastavalt oma soovile. Lehele kirjutatakse koos kuupäev ja lehekülje number. Ülejäänud leheruumi täitmine on vastavalt lapse oskustele ja soovile. Laps valib, milliseid nädalatähega sõnu ta tahab oma aabitsa lehele kirjutada ja joonistada ning teeb seda. Esialgu on pilt tähtsam kui sõna, hiljem vastupidi. Vähehaaval hakkavad lapsed oma joonisitatud piltide kohta lauseid kirjutama. Lausete ja jutukeste õigekiri on aabitsa tegemisel teisejärguline. Oluline on, et laps hakkaks väljendama oma mõtteid ja proovib need kirja panna. Vähehaaval hakkab laps ise märkama, et sõnadel on vahed ja küsib ühe või teise sõna kohta selle õiget kirjutamisviisi. Mõnikord ei pruugi laps veel osata lugeda, aga kirjutamine pakub talle huvi ja ta teeb seda. Aabitsa tegemise kohta saab veel lugeda „Tea ja Toimeta" nr 29, kuid veel toredam on omavahel kogemusi jagada ja ise oma silmaga näha, mis see on.
