Mardikad ja muud ohtlikud üürilised - millised putukad meie puitmaju hävitavad?

Tänavu suvel otsustas Saaremaa muuseum teha põhjaliku remondi nn Aavikute majamuuseumis, mis asub Kuressaares Vallimaa tn 7. See on tagasihoidlik väike puumaja, mis on ehitatud millalgi 19. saj lõpul. Hoone katus vajas juba ammu vahetamist ja seinadki nõudsid mõningast parandamist ja värvimist.

Mida rohkem konstruktsioone avati, seda selgemaks sai, et tööde maht järjest kasvab. Mardikate kahjustused ehk siis rahvakeeli „koikahjustused“ olid sedavõrd suured, et paaril seinal ei olnud enam puitu, mida saaks proteesida. Ühel seinal oli selgelt näha ka majavammi. Tööde jätkumisel jõuti lõpuks niikaugele, et hoonest jäid järele vaid vundament, põrandad ja vaheseinad.

Puitu hävitavatest putukatest on kindlasti kõige kahjulikumad ja ka tuntumad mitut liiki toonesepad ja majasikud. Esimeste olemasolust annavad märku väikesed, 1–2 mm läbimõõduga ümmargused augud puidu pinnas, need on valminud mardikate lennuavad. Siklaste poolt puidu pinda näritud augud on juba tunduvalt suuremad ja ovaalsed. Tooneseppade ja majasikkude kõrval on parajaks probleemiks ka näiteks mitmed sipelgaliigid, kes võivad oma pesa teha majakonstruktsioonide sisse.

Olgu see kutsumata üüriline mis iganes nimega, probleem on ikka üks: puitkonstruktsioonid on suuremas või väiksemas ulatuses läbi näritud (eelkõige maltspuidu osa), mistõttu need kaotavad oma konstruktiivse tugevuse. Tekivad deformatsioonid või lausa läbivad augud ja hoone kaotab ka oma tuule- ja soojapidavuse.

Loe pikemalt Oma Kodu sügisnumbrist.