Marek Roots: jõuluaeg on kallis mitmel moel
Mil määral see laul kajastab tänapäeva inimese tegelikku jõulutunnet, ei oska öelda. Meie esivanemate jaoks kulgesid jõulud enam-vähem kindlas raamistuses: omavahel põimusid kiriku õpetus Jeesuse Kristuse sünnist ning rahvausundilised arusaamad ja kombed. Agraarühiskonnas said advendiks kõik suuremad tööd tehtud, mistõttu pühaderahul oli konkreetne tähendus - võimalus hinge tõmmata. Meie päevil tõuseb elutempo kohati just aasta lõpul taluvuse piirini ning jõulurahu leidmisest võib kujuneda tõsine pingutus. Selle taustal saavad vanad laulureadki uue sisu: jõuluaeg on tõesti „kallis", aasta kõige kulukam aeg...
Ja ometi tahaks ka rahmeldav inimene korragi tunda ehedat, siirast rõõmu, kasvõi jõulurõõmu. 1935. aastal ilmus keeleteadlase Johannes Aaviku tõlkes Rottenburgi piiskop Paul Wilhelm von Keppleri tunnustatud teos „Rohkem rõõmu".
Raamatus leidub peatükk, mille pealkiri on üsna pretensioonikas: „Liig palju lõbusid ja liig vähe rõõmu". Piiskop Keppler väidab end elavat ajal, mil üha kasvavate lõbustuste hulk mitte ei suurenda, vaid kahandab võimalusi rõõmuks. Ta kirjutab: „Suur osa lõbusust ja selle maailma lusti on täiskasvanute juures ainult selleks, et mõneks tunniks unustada seda, mida nad muidu ei võiks taluda ja mis teistel tundidel neid täidab kurbusega, sageli otse meeleheitega. /.../ Sel põhjusel on ka alkohol esialgu võitmatu võim, mitte et ta oleks naudinguvahendiks ja et nauding oleks paljudele elu eesmärgiks, vaid palju enam veel sellepärast, et ta on „murede murdja", unustusjõgi moodsale maailmale. /.../ Kui Nietzsche kunagi on kirjutanud ühe õige sõna, siis see on järgmine: „Prassingute emaks ei ole rõõm, vaid rõõmutus!"
Jah, Keppleri arutlus näib meile ehk liiga moraalijüngerlik, kuid samas tuleb nentida ka selle aktuaalsust. Iga terasema pilguga inimene teab, et tänaseks on meelelahutuste valik võrreldes 20. sajandi algusega tormiliselt kasvanud. Kõikvõimalike vahendite abil pakutakse üha teravamaid elamusi ja erutavamaid kogemusi - ekstreemsustest on saanud elustiil. Samas kuuleme ikka ja jälle psühholoogide ja psühhiaatrite sedastusi sellest, kuidas ühiskonda ähvardavad kasvav depressiivsus, võõrandumine loomulikest inimsuhetest virtuaalmaailma kasuks, enesehävituslik käitumine jne. Keppleri järeldus on igatahes mõtlemapanev: väline lõbusus ei pruugi alati olla eheda rõõmu tundemärk, vaid osutab mõnikord hoopis selle puudumisele. Kristlikes jõululauludes kajastuv rõõm on inspireeritud ingli kuulutusest karjastele: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus." Evangeeliumis kuulutatud rõõm toetub niisiis millelegi, mis põhjustab rõõmu: inimkonnale sündis päästja Jeesus
Kristus. Tõelisel rõõmul peab olema ka tõeline põhjus. Ja vastupidi: seal, kus puudub tõeline põhjus rõõmuks, leiavad rõõmuotsingud väljundi pinnapealses meelelahutuses ja odavas lõbukultuuris. Inimest sügavuti puudutav rõõm on alati enam kui lihtsalt mõne üksikvajaduse rahuldamisel tekkiv tunne. 20. sajandi ühe silmapaistvama teoloogi Paul Tillichi sõnul sünnib tõeline rõõm loodu ja Looja, inimese ja Jumala taaskohtumisest. Inimesele tähendab see oma tegeliku mina ülesleidmist. Tillich kirjutab: „Ainult selle teostamine, mis me tegelikult oleme, võib valmistada meile rõõmu. Rõõm pole midagi muud kui meie tõelise olemise teostumisest teadlikuks saamine. /.../ Ainult tõelikkus pakub rõõmu. Piibel kõneleb nõnda sageli rõõmust, kuna ta on realistlikum kõigist raamatuist. „Tundke rõõmu!" tähendab tungida läbi selle, mis näib olevat tõelik, selleni, mis on tõelik."
Kristlikus usus kuulub rõõmu juurde ka lootus. Rõõmustada Jumalast tähendab rõõmustada ühtaegu nii sellest, mida oleme juba kogenud ja mõistnud, kui ka sellest, mis seisab alles ees. Piiblis väljendab apostel Johannes seda tulevikulootust: „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema (Jeesus Kristus) saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda nii nagu ta on. Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast, just nagu tema on puhas." Tõepoolest, lootus aitab teha valikuid, muuhulgas valida rõõmu. Rõõmu kui valiku üle mõtiskleb oma raamatus „Siin ja nüüd" katoliku preester ja hingehoidja Henri Nouwen: „Rõõm ei ole sündmus, mis meile ühtäkki sülle langeb. Meil tuleb rõõm valida, ja valida igal päeval uuesti. See valik rajaneb teadmisel, et me kuulume Jumalale ja oleme leidnud turvapaiga Jumalas, ja miski, ka surm mitte, ei saa meilt Jumalat riisuda. /.../ Kaks inimest võivad üle elada ühesuguse õnnetuse. Ühele on see masenduse, teisele tänulikkuse allikas. Välised tingimused on ühesugused, suhtumine aga täiesti erinev. On inimesi, kes vananedes järjest enam kibestuvad. Teiste vananemist saadab rõõmusära. Kibestunute elu pole rõõmsatega võrreldes vältimatult raskem olnud. Taustal on valikute erinevus - sisemiste valikute, südame valikute. On oluline teada, et igal meie eluhetkel on võimalus valida rõõm."
Olgu tänavused jõulud meile sellised, nagu öeldakse vanas laulusalmis: õnnistavad, rõõmustavad, pühad ja kallid. Kallid mitte kulutuste, vaid väärtuse tõttu. Juhtigu elutee - olgu see käänuline või sirge - meid tõelise rõõmu allikani!
