Märjamaa mehed andsid meeleoluka naistepäevakontserdi

Kas oskasid mehed 2006. aastal mõelda, et nad panevad naistepäevakontserdiga „Laval ainult mehed" Märjamaal aluse ilusale tavale, mis nii esinejate kui vastuvõtjate poolt väsimuse märke ei ilmuta.

Ikka kogunevad esimesed naised juba aegsasti saali ukse taha, lootes head istekohta leida. Aga sisse veel ei pääse, sest mehed harjutavad saalis kuni viimaste minutiteni. Ja kuigi selle sündmuse formaat on ette teada - esinevad pea kõigi kollektiivide mehed kõige noorematest alustades ja küpse eaga lõpetades - on naistepäevakontsert oma soojuse ja toreda kavaga iga kord üllatus. See kontsert on üks neist, kui Märjamaa rahvamaja saal jääb publikule väikeseks.

Tänavune kava oli varasematest mõneti sõulikum ja humoorikam, kus oli nii ümberkehastumisi - seitse pruuti - kui „mehi sukkpükstes". Füüsiliselt nõudliku ja humoorika tantsuga esinesid päästeameti mehed. Südamlik oli Rello meeste ja noorukese Johannes Kirsipuu ühislaul, Ceres viis rohelistele niitudele, sametiselt kõlas Mathias Leedo hääl ja alati on vahvad esinejad lasteaia ja kooli väikesed poisid.

Niimoodi võiks jätkata. Numbrite vahele pajatas Hannes Sassi poiste, noorte ja vanade meeste arvamusi naistest.Needki olid kohalikud lood, mitte lehesabast nopitud. Riho Pohla luges päevakohaseid värsse.

Kontserdi „Laval ainult mehed" Kava lõpus saime teada, et seekord esines 112 meest. Kui nad kõik lavale kutsuti, tänas publik neid püsti seistes pika aplausiga.

Saalist väljudes hakkas silma tuttav naine Rapla-kandist. „Meie tuttaval on sünnipäev ja päevakangelane korraldas oma külalistele väljasõidu teie kontserdile.

See oli nii vägev ja tore sündmus," muljetas naine. Üks esmakordselt esinenud noomees tõdes rahulolevalt: mullegi meeldis nii esineda kui publiku soe vastuvõtt.

Niisiis traditsioon elab, sest on teatepulga hoidjaid ja järeltulijaid, kes tahavad lavakava jätkata.