Mark Soosaar: siin-seal Eestis kerkivad väärtuslikku ajaloolisse miljöösse täiesti sobimatud hooned
Ükski seadus ei tee selleks piiranguid ei Eesti ega ka teiste Euroopa Liidu kodanikele. Ja miks peakski? Nii nagu kui paljud kihnlased on endale uue kodu leidnud mandril või hoopis mõnes ookeaniäärses suurlinnas, nii on inimeste vaba liikumine avanud Kihnu väravad mõlemal suunal. Kuidas kujunenud olukorras hoida Kihnu ja Manija looduse ning elukeskkonna omapära, millel rahvusvaheline tunnustus lausa UNESCO tasemel?
Vähe jäädvustatud ehituskunst
Üheks rahvuskultuuri tunnusjooneks on kindlasti ehituskunst. Valdkond, mida Kihnu puhul on ülekohtuselt vähe uuritud ja jäädvustatud. Kaks eesti taluarhitektuuri korüfeed - Tamara Habicht ja Karl Tihase - on oma mahukates monograafiates maininud Kihnut vaid mõnel üksikul korral, pilte ning jooniseid Kihnust leiab nende suurteostes vähem kui ühe-käe-sõrmi. Üht-teist on siiski talletatud. Eesti Rahva Muuseumis hoitakse paarikümmet fotot Kihnu ning Manija ehitistest, samuti Theodor Saare kirjeldusi kodusaare aidast, saunast ja suveköögist. Kihnu muuseumi fotokogu ning Jaan Oadi maalide põhjal, ka vanemate inimeste mälestuste järgi on veel võimalik Kihnu ehitusmeistrite loomingu piirjooni taastada. Samas on selle vähese alusel väga raske välja töötada soovitusi uusehitusteks. Muutunud arusaamised mugavustest ja kihnlase avardunud maailmapilt, uued ehitusmaterjalid ja tehnoloogiad loovad võimalusi hoopis individualistlikumaks ehitustegevuseks.
Seda, et Kihnu saarestiku omapära ei kaoks, on vaja midagi kindlasti ette võtta, tõdesid pea kõik konverentsist „Kihnu ehituskunsti traditsioonid ja minevik" osavõtjad. Arhitekt Jaak Huimerind, kes on projekteerinud Saare talu uushoonestuse ja Kihnu muuseumi renoveerimise, soovitas välja töötada eluhoone korduvkasutuse projekti. Kihnu endine vallaarhitekt Jaak-Adam Looveer (Kolde eluhoone projekti autor) arvas, et lähtealuseks võiks olla ajalooline rehielamu, kus ühe katuse alla on paigutatud palju erinevaid funktsioone. Ärgu lugejad siinkohal valesti mõistku, jutt pole vene-aegsest tüüpprojektist, pigem üldpõhimõttest, mis hoiaks elus stiiliühtsust ja samas oleks saarelise eluviisi juures võimalikult otstarbekas. Sedasorti ideekavandite võistluse korraldab Eesti Arhitektide Liit lähemal ajal Lahemaa rahvuspargi jaoks ning miks mitte kaasata loomeliitu ka Kihnu ning Manija ehituslikku kujundamisse?
Sobimatud hooned väärtuslikus miljöös
Kihnu valla arendusnõuniku Mari Metsa pildiseeria saarele kerkinud uusehitustest veenis, et kuigi autoriteks on olnud rida Eesti tipparhitekte, pole saavutatud head kooskõla ei naabermajade ega ka külamiljööga üldisemalt. See pole üksnes Kihnu häda, pigem on tegemist üleriigilise probleemiga. Ka linnades näeme me üsna sageli arhitektide-eneseimetlejate jõulisi vallutusi: „Mina olen siin, minu maja valitseb nüüd seda tänavat (vahel isegi kogu linnasüdant!)" Kust tuleb taoline jultumus, pole minu võimuses teada. Juhul, kui moekarjatus on tellija soov, siis on ilmselt tegemist harimatusega. Kui aga arhitekt tellija egotsentrilise ihaga või halva maitsega kaasa läheb, siis on tegemist õnnetusjuhtumiga, kus koos diplomiga pole kaasa antud haridust. Vaadakem veel kord ringi ja tunnistagem - siin-seal Eestis kerkivad ajaloolisse ja väga väärtuslikku miljöösse täiesti sobimatud hooned inimeste vähesest haritusest.
Kihnu Instituut püüab anda oma panuse, et teadmised Liivi lahe saarte ehituskunsti ajaloost, positiivsed kogemused teistelt Läänemere saartelt (Muhumaa, Ahvenamaa, Bornholm), jõuaksid nii arhitektide, põliskihnlaste kui siinsete uusasukateni. Seisneb ju Kihnu ja Manija (samuti Ruhnu) õnnetus selles, et siin on järjepidevus enne teist ilmasõda kehtinud ühtse arusaamisega hoonete otstarbekusest ja ilust katkenud. Instituut kavandab juba järgmisel aastal alustada kihnu ehitustraditsioone tutvustava ning tänast olukorda analüüsiva raamatu koostamist, mille väljaandmine toimub loodetavasti koostöös ülalnimetatud muuseumide, arhitektide liidu ning kultuurkapitaliga. Püüame teadvustada kihnupärase ehitusstiili omapära, eriti kohalike materjalide roog ja puit kasutamist minevikus ja väljavaateid traditsioonide taastamiseks tulevikus.
Olen seda meelt, et parimat tulemust ei saavutata mitte piirangute ja kitsendustega, vaid kogukonnasiseste kokkulepetega. Ühisotsusteni jõudmiseks on väga tähtis, et meie kõigi teadmised olnust ja võimalikest tulevikuvariantidest oleksid põhjalikud ning põhjendatud.
Ehk lihtsalt välja öeldes - püüame saavutada kokkulepped soovituslikes ehitusmaterjalides ja teatud stiilielementides ning samas jätame hoonete paigutuse, detailid, siselahendused jne iga omaniku ja tema arhitekti vaba fantaasia hooleks. Hea näide Pärnust on Seedri tänav, kus legendaarne linnaarhitekt Olev Siinmaa andis ette vaid katusekalde, ehitusjoone ja lipuvarraste kõrguse ning kõik muu jäi vabaks. Lõpptulemusena sündis üks Eesti kaunemaid tänavaid, kus iga maja on omanäoline ja samas seob neid kõiki ühine stiil. Miks mitte rakendada sama põhimõtet ka Kihnu ja Manija külatänavatel, leppides eelnevalt kokku kolmes-neljas miljööväärtusi hoidvas põhimõttes? Olgu selleks mõni kohalik ehitusmaterjal (puit, roog?) või stiilielement (piirdeaiad? katusekalle?).
Rõõm ehitamisest on üks elu ilusamaid naudinguid. Ärgu varjutagu seda käsud ja keelud, hoidku meie ehitamisrõõmu head kokkulepped. Siis pärjavad pingutusi ka kaunid tulemused!
P.S. Mia vabanda, et oma luu kirjutasi esti kirjäkieles, aga siellekorra ond sihtgruepp laiõm kui üksi kihnu kogokond.
