Mart Kuura päästis Kohila mõisa alevi koledaima ehitise tiitlist

On tavaline sügispäev 2001. aastal. Kuna­gine kaunis Kohila mõisa peahoone seisab paberivabriku pankrotivarana juba paar aastakümmet tühjana, katkise katuse ja lõkkeasemega teisel korrusel. Tuul lõgis­tab lahtisi aknahingi, kääksutab vaheuksi.

Kõikjal on kõdu ja lagu, aga maja ise selle ümber kindlalt püsti. Blondi juuksetuka­ga 23aastane Tallinna mööblirestauraator ja judotreener Mart Kuura on esmakord­selt Kohilas ja takseerib mõtlikult mõisa­kompleksi häärberit. Veel ei reeda ükski ilme tema näos, et nüüdsama on ta juba otsustanud selle sama mõisa mõisnikuks saada.

Tosin aastat hiljem, kui krohviparan­duste ja värskelt valgendatud seintega Ko­hila mõis 2012. aasta kevadel lume alt ere­da pärlina välja sulab, seisab Mart oma hiiglasliku mõisa ees ja tunnistab tagasi­hoidlikult, et ilus küll, aga aeg on oma töö teinud. „Veatuks pärliks ei saa Kohila mõis kunagi, ehkki püüan," ning lisab naljaga pooleks, et ehk nüüd hakkab kätte jõud­ma aeg, mil Kohila mõis alevi koledaima ehitise tiitlist lahti saab.

Praegu näeb mõisa hoovil ka vanu auto­vrakke, needki ootavad omaniku sõnul ae­ga, et oma koht mujal sisse seada. Tasapisi hakkab kogu mõisakompleks ilmet võt­ma, ait-kuivatis on valla keskraamatukogu, vinkelmajana tuntud tall-tõllakuur ootab muinsuskaitsja hingega omanikku, sellist nagu on Kohila mõisal.

Judo ja muinsuskaitse

Mõni aeg pärast mõisaomanikuks saamist kohtus Mart juhuslikult siinses poes käies oma Tallinna treeneri Andres Lutsariga, kes ka aeg-ajalt Kohilas elas. Mõlema üllatus oli suur. Varsti tegi­gi Andres Mardile ettepaneku hakata Ko­hilas judotreeninguid juhendama.

Mõeldud-tehtud, judomatid pandi maha mõisa esimese korruse ruumis, kus tä­naseni püsib üks säilinud originaalahi. Mardi sõnul tuli Kohilas aga nii palju hu­vilisi trenni, et tal Tallinnas töötamiseks ei olnudki enam mahti. Koos abikaasa Elmiira ja poeg Mauriga otsustati end lõp­likult Kohilasse sisse seada.

„Aitado on ainus judoklubi Raplamaal ja siinsed judotreeningud kindlasti rikas­tanud ümbruskonna spordimaastikku. Võistleme palju, tulemused on väga head. Julia Babtšenko Eesti Meistrivõistlus­te kolmas koht; A-klassi meistrivõistluste Tanel Karro II ja Mereli Koppelt III koht; B-klassi meistrivõistluste Krister Riska ja Martin Jarovikov III koht on kindlasti tä­helepanuväärsed saavutused" kiidab pü­hendunud treener oma õpilasi.

Vaatan mõtlikult uhke ahjuga treening­saali ja Mart Kuura justkui loeks mu mõt­teid: "Me võime ju vaielda, kas judo sobib siia mõisa, aga täna on maja täis elu, laste möllu. Hoone ise on väga tugev ja killuke ajaloost, see kõik sobib judoga väga hästi kokku, sest judo vajab tugevat maja - noo­ruse jõud on võimas ja papist majad selle­le vastu ei pea. Tänaseks on I korrusel ka pesemis- ja riietumisruumid ning tualetid enam-vähem välja ehitatud.

Ka muinsuskaitse mõte on mulle lähe­dane, olen ise Tallinna Ülikoolis mööb­li restaureerimise loenguid lugenud ja kä­sitlenud muinsuskaitse temaatikat. Leian, et vanad hooned peavad vanaks jääma, ei ole mõeldav, et iga uus omanik hakkab va­na väärtuslikku hoonet omal soovil üm­ber tegema. Samas võiks ju tahta ka Ko­hila mõisa taastamist nagu see oli enne 1905. aasta põlemist, sammastik uhkes­ti ees. Restaureerimise puhul on aga alati tulnud kasuks kõige säästlikumad lahen­dused, siis säilivad kõik hoone kihistused, mis pärit erinevatest aegadest, ei ole tark neid ajastuid kunagise kuju taastamise ni­mel hävitada. Krohv on siin maja seinas kaua olnud, krohvi kihtides on tegelikult peidus maja ajalugu, nii et püüdsin kroh­viparandusi tehes võimalikult palju vana kihti säilitada. Tänapäeval on komme va­na krohvikiht maha tõmmata ja uus peale krohvida, vanasti muudkui kasvatati hoo­net. Näiteks maja otstes asuvad peitaknad on vähemalt paarsada aastat vanad. Siin on detaile, mis on säilinud väga vanast ajast. Mõisal on ajast aega hästi läinud. Siin on läbi ajaloo asunud kõik Kohila eluterved asutused: lasteaed, paberivabriku kontor, haigla," loetleb Mart Kuura.

Jaapanis öeldakse, et isa peab olema eeskujuks oma pojale ja poeg peab taht­ma olla parem kui isa, vastab Mart Kuura küsimusele, mis on ta eesmärk. „Laps on koduse kasvatuse ja hoiakute vili, kes ku­juneb ümbritsetuna oma pere ja sõprade seltsist. Minu väga suur mõjutaja on ol­nud ka treener Andres Lutsar, rõõmsa­meelne, aus ja samas otsekohene inimene. Tema karisma muutis vestlused väga hu­vitavaks. Huumorimeel saatis teda kõikjal. Kõik inimesed, kes Andrest tundsid, mä­letavad tema legendaarset portfelli, kust ta alati midagi kingituseks välja võlus. Ta ei tulnud kunagi külla tühjade kätega. Sa­muti tunnustas ta igas trennis mõnda last. Olen veendunud, et temasugust laste tree­nerit mujal maailmas ei leidu. Iga tren­ni lõpus pidas ta õpetliku, paari lauselise loengu eluväärtustest. Kui Andres mainis sageli: „Poisid te olete õnnelikud, et ole­te terved!", siis mina võiksin öelda, et olen õnnelik, et mul oli võimalus õppida sellise treeneri juures!"

Mart Kuura vaatab ühiskonna ja kogu­konna peale nõnda nagu judo põhimõtted ütlevad: jälgides tähelepanelikult ennast ning situatsioone, märgates inimeste käi­tumist, pöörates tähelepanu kõigele ümb­ritsevale. „Ausalt ja päriselt tunnen ma kogukonna liikme ja treenerina puudust inimestest, kes mõtleksid oma järeltuleva põlve peale. Täna on väga palju neid, kel­lel on ükskõik, mis nende lastest saab. Isad ei ole eeskujuks oma poegadele ja pojad ei oska olla paremad oma isadest," on Mart tõsiselt murelik. Samas ei ole ta nõus ka sellega, et inimesest endast justkui ei sõl­tukski midagi: „Ajalugu peab saama enda­le ise kujundada, sa ei pea elama selles aja­loos, kuhu justkui oled määratud, et läks nii ja midagi ei saa teha. Alati saab teha oma loo ja oma ajaloo," ütleb mees, kes kahekümne kolmeselt hakkas kirjutama oma elulugu Kohila mõisnikuna.