Mõnes mõttes on see märgiline. Saab öelda, et viimastel aastatel olen ma tegelenud nii Vigala ajaloo uurimise kui ka selle tutvustamisega. Põhitöökohaga Okupatsioonide Muuseumis on suure osa ajast võtnud uurimisteema pealkirjaga: Metsavendlus.

Vigala inimesed on olnud läbi aegade ettevõtlikud ning hakkajad ja ka rahvusliku relvastatud vastupanu hakati kõige võimsamalt organiseerima Vigalast. Lisaks metsavendluse alasele uurimistööle olen, nagu ehk ka mäletate, algatanud ka Vigala vanade fotode korjamise eesmärgiga anda välja temaatiline fotoalbum. Seniseks verstapostiks on osalemine raamatu „Rapla maa valdade lood vanadel fotodel" koostamisel.

Vigala elanikkonna kasvu meie endi keskelt ei ole ette näha. Samas on seda vaja valla elujõu ning järjepidevuse hoidmiseks. Ise hakkama saamiseks ja meie enda elukeskkonna parendamiseks. Me ei saa tegeleda ainult homsega, vaid peame mõtlema sealt kaugemale. Mina ise olen mõtisklenud, kuidas oleks elada Vigalas 30 aasta pärast ja et siin oleks jätkuvalt elamisväärne koht. Oleks inimesi ning teotahet, rääkimata elurõõmust. Kui räägitakse töökohtade loomisest siis tekib mul küsimus - miks peaks keegi tegema oma tootmisüksuse Vigalasse?

Mis seda firmaomaniku ennast Vigalaga seob, et ta sellise otsuse vastu võtaks? Vastus on lihtne - selle jaoks, et luua töökohti on meil vaja ettevõtlike inimesi juurde. Saan tuua näiteid Eesti ülestest programmidest ning kohalikest. „Maale elama" ning „Tule maale - Värskasse elama" on ühed. Nende algatuste raames on noored pered Tallinnast ja ka mujalt asunud elama maapiirkondadesse ning seeläbi panustavad kohaliku kogukonda mitmes mõttes. Kogukond kasvab, nii kasvab ka maksutulu, sest tänasel päevadel on paljudel võimalik tööd teha ka kodusest kontorist, kas enda firma või osaühingu raames või siis kaugtööna tööandja antud ülesannete lahendamisel. Vigala vallal on siin head eelised - Via Baltica on lähedal ning Tallinna kesklinna jõudmiseks kulub aega üle tunni, kuid samas on võimalik see aeg ka linnas elades ning tööle minnes ära veeta. Kaugused ei ole seega tänasel päeval vast suurimaks probleemiks. Külades oleks siis uuesti inimesi näha ja seeläbi väheneks ka tühjade ning pidevalt sissemurdjate läbi kannatavate majade arv jpm.

Lühidalt: inimestel on huvi elada ja tegutseda maapiirkondades, kus elukeskkond on parem, kui suuremates linnades. Vigala on looduskaunis koht, väärika ajaloo ning taustaga, mis lisab väärtust. Kui need ühendada on võimalik tõsta meie kõigi elukvaliteeti.

Kui tulevad inimesed, kes seda piirkonda sama kalliks peavad, kui meie ise, hakkavad ka töökohad tekkima ning majandustegevus elavnema. Elu hakkab elavnema.

Meie tegevus peab seega olema suunatud jätkusuutlikkusele ning ausalt öeldes noortele. Mõelge korra oma külale, palju oli seal elanike 10 aastat tagasi? 20 aastat tagasi? 30 aastat tagasi? Külad jäävad tühjemaks, või juba on tühjad ning hävinenud. Kas teie teate, kus asus Tamma küla või valla idaservas Uhja küla? Neid ei ole enam ja minu hirm on, et kui Vigalat uuesti suureks ei saa, siis pole aastakümnete pärast nii minu kui teie koduküla.

Selle ärahoidmiseks peame meie aga täna tööd tegema. Ma loodan, et kõik, kes oma kodust ja koduvallast hoolivad, löövad selles kaasa. See on meie kohus järeltulijate ees nagu vallarahvas 1930ndatel arendas ja edendas tegevust, et meil ja meie vanematel parem oleks. Ärme räägime vahepeal pealesurutud okupatsioonivõimust, mis seda laastas. Räägime eesmärkidest ja püüame nende vaimus jätkata. Meie eest ei hakka keegi midagi ära tegema ja meie valla eest seisma.

Vigala vägevus tuleb meist endist ja seda vägevust peab rohkem saama. Ma tänan enda ja valimisliidu poolt kõiki valimistel osalenud ning kandideerinud inimesi.