Masinamehe veidravõitu juhtumised Siberi kolhoosis
Paljud eestlased olid juba tagasi pöördunud kodumaale, jäänud vaid üsna vähesed. Mingil põhjusel ei saanud Endla oma dokumente korda ja meie kojusõit sellega seoses viibis. Jäi ka Marta oma sõbraga. Meie tänaval läks lahti suuremaks ehitustegevuseks. Meie onni vastas üle tänava alustas majaehitust tulevane naabrimees. Ehitusmaterjalina kasutas ta mitte mättaid, nagu endistel aegadel, vaid õlgsaviplonne ehk samaane, mida ta kohapeal valmistas savist ja põhust, millele nende nimigi viitab. Igatahes maja, mis valmis naabrimehe kätetööna, oli üpris viisaka väljanägemisega ja jagas tunnustust ning kiitust ehitajale. Kohe selle maja kõrval, samuti üle tänava, asus elama mees, kes oli vana tuttav - Pjatiletka aegne kolhoosi esimees Simonov. Ta oli maja ostnud kohalikult kolhoosiesimehelt. See oli päevinäinud palkmaja, mis vajas kõvemat kõpitsemist. Selleks oli palgatud kaks naaberküla ehitusmeest. Need mehed värbasid mindki oma punti, kuna olin ka tuntud „mustaotsa“ mees Tatarkas.
Kolmekesi asusimegi majavanakese kallale. Katus ja sarikad maha, ka ülemised seinapalgid kuulusid vahetamisele. Seoses sellega õppisin palke varama (pikuti renni sisse raiuma) ja kiskrauda ehk vararauda kasutama. Siinkohal olgu veel öeldud, et kogu ehitustööga seotud küsimused ja vajaliku ehitusmaterjali varumine olid majaperenaise lahendada. Peremeest nägime üsna harva, temal olid muud tähtsamad ülesanded. Tööd jätkus mõneks ajaks, vahetasime kõlbmatud seinapalgid, panime uued sarikad, tegime katuse. Ühesõnaga, maja sai korda tip-top, igati väärilise väljanägemisega. Töö tasustamisel ilmnes asjaolu, et summat, mida mehed küsisid, öeldi, ei olevat momendil käepärast ja lubati hiljem tasuda. Saamata see jäigi, ju tundus summa pererahva arvates liiga suur. See oli viimane toiming haltuurategevuses.
Hakati mulle mõista andma, et kui kodumaale ei sõida, on soovitav tööle hakata, vältimaks ebameeldivaid kõnelusi, samuti mõjutusvahendeid. Vaatasin esialgu pisut ringi, kuhu poole töökoha otsingul pilgud pöörata. Arusaadavalt tuli kõne alla aastate jooksul lemmikuks saanud masinamark S-80, kõnepruugis Joss. Sellel masinal, millel varem koos Nikolai Desjatoviga töötasin, olid mehed olemas.
Siinkohal mõne sõnaga Nikolaist, kellega sõbralikud suhted edasi kestsid. Mõni aasta tagasi Nikolai abiellus ja tema väljavalituks osutus sakslanna Alviine. Võimalik, et selle põhjustas ka asjaolu, et Kolja kolm aastat ajateenistusest sõjaväes veetis Ida-Saksamaal. Pulma olime kutsutud koos Endlaga, kes samuti oli Alviga sõbralikes suhetes. Mäletan, et pulmakingiks meie poolt oli sinine kristallvaas. Kahjuks nende kooselu Kolja vanematekodus ei sobinud, sest Kolja võõrasema oli niinimetatud tulehark. Tean teda päris hästi, sest ühel talvel parkisime traktorit öösiti nende õues. Kuidas nende elu edasi kulges, ei mäleta, aga nagu Alvi hiljem ütles, et ära minnes ta meie kingitud vaasi võttis kaasa. Kui hakkasime kodumaale sõitma, käis Kolja jumalaga jätmas ja kinkis mulle mälestuseks oma foto. See oli meenutus ühest sõbramehest – töökaaslasest.
Nüüd siis tööotsingutest. Vahepeal olid kohalikus elus toimunud üsna suured muudatused. Kahe Tatarkas asuva kolhoosi asemel oli moodustatud teraviljakasvatuse sovhoos. Direktoriks endine, Mihhalovi nimeline mees, samuti ülejäänud juhtfiguurid ja mehhaanikud. Samuti meie tänava Simonov oli mingil juhtival kohal. Oli oma töökoha vahetanud ka minu traktoribrigadir, kes oli nüüd masinatohtriks Robert Reppi brigaadis. Neil oli üks traktoristikoht saadaval. See Joss seisis juba pikemat aega Liisina välibrigaadis metsa veeres lahtiharutatuna. Ega mul õiget kokkulepet veel polnud, ainult peas keerles mõte, et selle võimaluse võiks vastu võtta. Ühel päeval oli poistega väike „vaimuteritamine“ ja mul korralik kilk peas. Teadagi, sellistel juhtudel kuraasi kui palju. Siis ma seal kelkisin, et ma lähen ja panen selle Jossi käima nagu kellavärgi. Ega ei tulnud pikalt oodata, järgmisel hommikul oli Nikolai Ivanovitš oma suksu ja traspankaga meie värava taga, valmis mind sõidutama minu poolt lubatud vägitükki ellu viima. Kui nii, mis siis ikka, hüppasin tema kõrvale pajuvitstest punutud korvi ja suksu pööras aisaotsad Liisina poole. Seal ma polnud varem käinud, eelmise traktori töökäigud sinna ei ulatunud. Suksu traavis nobedasti ja peagi olime kohal. Kõnesolev välibrigaad asus, võrreldes varem tuttavaga, mõnevõrra kaugemal, suurest jõest sisemaa pool. Päris kena kohakene, ümberringi kasemetsad. Metsalagendikul oli päris mitmeid ehitisi. Esmalt, mis kõige olulisem, korralik majakene köögi ja ööbimisvõimalustega. Üldpilt oli üsna meeldiv, ainult minu tervisliku olukorra kohta seda küll öelda ei saanud. Olemine oli üsna sant, tänu eelmisel päeval pruugitud märjukesele. Asusin jälle armastatud Jossi kallale Esialgne tutvus traktoriga oli üsna pealiskaudne, kuna pea mõtles miskist muus kui siduritest-pidurites. Brigadir Robert oli arusaaja mees ja lõunaks muretses kesvamärga, mis korrapealt lõi tervise korda ja nüüd edasi läks tutvumine Jossiga päris lõbusalt.
Kõige suurem viga oli vasakpoolses külgsiduris, mille kettad ei pidanud vastu ja pidevalt muutusid kõlbmatuks. Paarimeheks sai praktikant, kellel teadmised masinatest üsna napid. See oli vist järgmisel päeval, kui meid külastas peainsener isiklikult. Nagu kusagil eelnevalt mainisin, oli ta avioinsener ja tehnika alal üsna taibukas. Jagas meile kasulikke näpunäiteid, vajalikke traktori remondis. Edasi läks remont, nagu tavaks öelda, kui lepase reega. Nikolai Ivanovitši suksu traavis nobedasti töökoja ladude vahet, toimetades kohale vajalikke varuosi. Peab ütlema, et sovhoosis oli tagavaraosadega varustamine teisel tasemal võrreldes kolhoosidega. Saime kõik vajalikud jupid uued. Veel saime uue originaal generaatori, mis tagas korraliku valgustuse sügisöödel ja mitmeid puuduvaid jublakaid. Selle töö tulemusena Joss läkski käima kui kellavärk, nagu ma kunagi vindise peaga hooplesin.
Et koristustöödel meie traktori abi ei vajatud, sai traktori võimsus rakendatud sügiskünnil. Sellest sügisest on meelde jäänud, et mind jällegi järjekordselt kõrvust kergitati. Nimelt sügiskünni kvaliteedikontrolli tulemusena avaldas direktor käskkirja, mis kõlas järgmiselt: „Kõrgekvaliteedilise sügiskünni eest avaldada tänu ja anda välja preemia 50 rubla.“ Rahasumma pole oluline, seda enam käskkirja esimene pool. Muuseas need kirjaread ilutsevad tänaseni tööraamatus, mida hoian mälestuseks aegadest, mil lihtsa töömehe tööd hinnati. Mõistagi, tekst on venekeelne.
Siinkohal meenub veel, et sama kontroll sügiskünnil tunnistas praagiks künni, tehtud sama masinakoosluse teise meeskonnaga. Ei mäleta seda meest, tõenäoliselt keegi ajutine. Mäletan seda, kui paarimeheks tuli mulle mees nimega Boris Harin. Teadsin teda ajast, mil ta töötas autojuhina traktorijaamas. Kas ta andis autojuhiload hoiule või sai autosõidust villane, kes seda aastatetagust asja mäletab. Ühel ilusal päeval asus tööle traktoristina, minu paarimehena. Sel sügisel olin kohustatud pikka aga töötama öises vahetuses, kuna Borja peres oli kurg külas käinud enne äralendu lõunamaale ja selle tulemusena oli Borja kohustatud täitma öise lapsehoidja ülesandeid. Abikaasade vahel olgu kodused tööd võrdselt jaotatud. Ta jäigi minu viimaseks töökaaslaseks.
Veel mõnda meie traktorist. Nagu eelnevalt mainisin, olin sellesse masinamarki lausa armunud. Pole siis imeks panna, et püüdsin oma armastatule võimalikult meeldivamat vurhvi anda. Käisime töö- retkel kusagil ida pool, sest mitmed põllutööd, samuti heinatööd ulatusid nüüd Novsibirski piiri äärde, kus asusid riigi tagavaramaad, mis ei kuulunud ühelegi majandile. Kuna uudismaade ülesharimisega suur osa heinamaadest muutis oma palet ja hakkas leivavilja kasvatama, siis tegelesime heinavarumise ja -veoga suvel kui ka talvel. Jutt kaldus mujale, tahtsin rääkida ühest künniretkest ida poole, kus läbi sõites mingist külast, märkasin ühel laoplatsil Jossi esimest konksu. Et aeg oli hilisõhtune ja polnud märgata inimeste liikumist, siis pikalt aega viitmata tarisime kalli leiu adrale ja toimetasime koju Liisinale. Harilikult mehed võtsid konksu küljest ära kui üleliigse. Mina aga panin konksu jällegi tema ettenähtud kohale, sest teadupärast olen ikka edevavõitu. Ja see võimas konksujurakas andis masinale hoopis vägevama väljanägemise. Teiseks oli sel ka oma ülesanne, ega teda sinna jumalamuidu polnud külge torgatud - tugevdas raami esiosa ja kaitses karterit. Igatahes Joss oli nüüd komplektne ja mina ülimalt rahul ning isegi pisut uhkegi oma veidrustükkide üle.
Kui juba meenutused masinatest, siis siinkohal ka masinate hooldamisest, mis on üsna palju muutunud, võrreldes sellega, mis toimus siis, kui algasin masinamehe elu. Kord jäi kütusepumba plunzer kinni. Teatavasti on plunzeripaar sorgeldatud täpsusega 3-4 mikroni. Brigadir Vasja sülitas pihku, võttis maast mulda ja lihvis kõnesolevat jupikest, kuni see hakkas liikuma ja oli see rike likvideeritud.
Teine juhus meenub, kui traktorijaama osakonnamehhaanik oli Karepa nimeline mees. Jossil oli kohmu vähe ja tema tõstis plunzerid juhtlatil ühe hamba võrra edasi. Külmalt käis, aga töösoe mootor kasvatas pöördeid. Selle taltsutamiseks hoidsime käigu sees, sidurikang all. Pöörete kasvades vajutasime piduripedaalidele ja siduriga taltsutasime mootorit. Ühel öösel, künni käigus, murdus sidurivõll. Oh sa mu meie, kus nüüd võttis mootor pöördeid! Ja pidurdada polnud millegagi. Pöördeid oli vast mitu tuhat, katkine sidur jalgade all nagu tulekera. Kõigepealt viskasin poisi, kes kõrvalistmel tukkus, eemale. Siis kompressioon maha, pikapeale mootor vaibus. Aga tolmu oli maha raputanud, mootor puhas nagu pestud. Need olid mõned näited esimestest tööaastatest. Sovhoosis enam selliseid juhuseid ei esinenud, masinate hooldamine igati korralik.
