Masku külastus pani mõtlema - kas oleme muutunud klapp-inimesteks?

Alles see oli, kui igal siinmaisel perel pidi olema nn oma kodustatud soomlane. Suhkur, kohv, riided ja muu kraam, mis paarkümmend aastat tagasi lahe tagant siia jõudis, oli noil keerulistel aegadel meile hindamatuks abiks. Aga harjusime sellega kiiresti ja täna tundub sõit üle lahe sedavõrd argisena, et eelistame selle asemel pigem kaugemaid ja soojemaid maid. Nii minagi. Ja just seetõttu ongi põnev taasavastada meile omal ajal nii vajalikuna tunduvat Soomet ja soomlasi. Ja huvitav, huvitav - see taasavastamisrõõm on vastastikune. Seda oli tunda ka augustis, kui Rae valla külade esindustega sõprusvallas Maskus visiteerisime. Nüüd sõidame põhjanaabritele tõesti eelkõige külla, ega nihele kärsitus teadmatuses, et äkki pannakse kirbuturg kinni ja me ei jõuagi shoppama. Meeldiv, et kõigil kohtumistel külakeskustes ja Masku valla asutustes oli Rae valla külaelu liidritel sedavõrd palju pärimisi, et vastuvõtjad meid aeg-ajalt järgmiseks külaskäiguks tagant kiirustama pidid. Kokku nägime paari päeva jooksul üle paarikümne küla- ja projektipaiga. Nii et, tõeline õpireis!

Tegelikult on ju Masku meile väga lähedal. Varahommikul laevaga Helsingisse ja sealt Tartu-pikkune vahemaa läbi Turu Maskuni. Nii et, kui hommikukohvi jood Vaidasool, siis lõunatada saime juba Askaiste kurgilaadal. Tundubki, et kohalik toit on tähtsustumas naabritegi juures. Leader-programmi abiga on rajatud turulette ja müügipunkte, peetakse laatu ja toetatakse mahepõllundust.

Kui paarkümmend aastat tagasi käisime Soomes ahhetades-ohhetades ringi, siis nüüd, kodunt eemal olles, mõistad meie arenguid palju paremini. Eks me ikka pisut „hullud" ole, et kõigest väest arenenud maailmale järele tahame jõuda. Ja ehk oleme mõnes osas isegi kunagistest eesolijaist mööda minemas?!

Soomes olles tunduski, et koostööd ja avatud mõtlemist on siinmail rohkemgi. Masku külades on küll projektide abil rajatud kooskäimiskohti, kuid eluspüsimiseks renditakse neid eelkõige pidudeks ja muudeks sündmusteks. Külade endi ühistegevus on paraku tagasihoidlik. Turumajandus on sedavõrd arenenud, et iga teenus maksab ja külakeskuste teenused ongi suunatud nö külavälisele kliendile. Raha eest saavad linnalapsed näha elusaid kukki-kanu, lehmi- lambaid ja vanu põllutööriistu. Kui Rae vallas tegutseb külavanemate selts juba 11 aastat, siis Maskus alles plaanitsetakse luua ülevallalist külaliitu. Traditsioonilisi jaani- ja jõulupidusid peetakse vähestes külades. Küll tahaks, et siinmail kujunenud kooskäimise ja -tegemistavad ärimaailma ei haihtuks ja külanaabrite suhtlusvajadus püsiks. Sest kuigi eestlane aeg-ajalt oma naabrit kadestab, hindab ta teda ometi. Eks samamoodi hakkame taashindama ka oma lähimat naabrit Soomet. Kasvõi võrdluspildi saamiseks on aeg-ajalt Soomes vaja ära käia, et siis kodumaal innukamalt edasi rassida.

Mis üllatas? Kindlasti ehedus ja maalähedus. Ei pakutud meile Taatiste turismitalus küprokseintega magamistube ega säravaid pesemisnurki, kõik need paigad olid ikka kusagil nurga taga ja õue peal. Ei pügatud muru ega sillutatud teid. Sigagi astus hommikul tuppa sisse. Ühtäkki tundus see kõik sedavõrd loomuliku loodusosana, et teisiti ei kujutanud enam ettegi. Või oleme oma Euroopale järelevõtmistuhinas sedavõrd klapp-inimesteks muutunud, et ei suuda enam suurlinna ja maaelu vahel vahetki teha?

Ei teadnud me ka seda, et Masku vallas on sündinud ja oma nooruse veetnud Soomlaste suurkuju marssal Mannerheim.

Kohtumised Masku vallajuhi Rauli Lumio ja Eesti fänni Jyrki Kangasega andsid asjaliku pildi Masku inimeste tegemistest ja probleemidest. Ja kus neid probleeme pole? Eks ole sealgi miljoneid betooni ja teedesse kulutatud, milles omal ajal ainsat inimesest hoolimisvõimalust nähtigi. Nüüd on vallal linlaste ja noorte koduvalda naasmisega kaasnemas kooli- ja vaba aja veetmisega seotud mured. Tuleb tuttav ette!

Maskus on igal sammul näha vabatahtliku töö tulemusi. Olgu see kookide-saiade küpsetamine, ehitamine või siis rahatugi. Meil on ses osas veel pikk tee käia.

Pidasime maha ka sõpruskohtumise võrkpallis Rae - Masku, kus küll improviseeritud ja kokkumängu harjutamata segavõistkond neljandaks platseerus.

Ka Turu külje all asuv Naantali oma nukumajakeste ja Muumimaaga oli avastus paljudele. Vahva oleks sinna minna suvel koos põnnidega.

Meie sõitu aitas korraldada Lõuna-Soome Külaliidu programmijuht Tauno Linkoranta koos projektijuhi Piia Iivosega. Ja loomulikult oli enamiku aja meiega ka Jyrki, kes nii oma pikkuse kui meilt kingituseks saadud rahvusvärvides tutimütsiga kaugele ära paistis.

Põnev oli! Soome oma suursuguse kaljumaastiku, sarnaselt mõtlevate inimeste ja ühesuguste külaprobleemidega seob meid tunduvalt enam, kui varasem suure ja väikese venna vahekord. Nüüd on meil ühist vägagi palju. Ja just seda ühist tasubki Maskust otsima minna. Ikka selleks, et jõudu edasiminekuks saada!