Massiaru küla 415: Rahvas on sõbralik, abivalmis ja ühtehoidev

Jaanuarikuu lõpus tähistasime Häädemeeste muuseumis Massiaru küla 415. ja Laiksaare kiriku 90. sünnipäeva. Näitusele oli välja pandud fotosid, kodu-uurimuslikke töid, trükiseid. Väljapanekut rikastasid näitusekülastajate mälestused, meenutused, tähelepanekud.

Praeguses Häädemeeste vallas on välja kujunenud viis keskust: Häädemeeste, Kabli, Treimani, Massiaru, Soometsa. Tänase artikli kirjutan Massiaru piirkonna kohta, kuna tänavu tähistab Massiaru küla oma 415. sünnipäeva.

Ajalooraamatust loeme: „Siia soode ja metsade vahelistele laikudele rajasid muiste varjatud eluasemeid põgenikud, sõja- ja mõisahirmu eest pelgu pugenud inimesed. Küla küla järgi kerkis põlisesse metsa. Esimese kohanimena on märgitud Massiaru piires Tauste talu 1599. a. Keskaegse asustuse tunnistajaks on kaks maa-alust kalmistut: külakalmistu „Tauste kalme" 15.-18. sajandist Massiarus ja teine külakalmistu 14.-17. sajandist Uuemaa külas."

Sealne piirkond kuulus Laiksaare valla alla. Laiksaare valla elanike arv 1930ndatel aastatel oli 2000 ümber. Praegu elab Massiaru, Nepste, Uuemaa ja Urissaare külades kokku ligi 250 elanikku.

Mõned lõigud ajaloost ja tänapäevast: 1827. aastal moodustati Liivimaa Eesti aladele kuus kroonumetskonda, milledest üks oli Laiksaare metskond. Metsandus oli üks tähtsamaid tulundusharusid.

19. sajandi teisel poolel räägiti Laiksaare „laevametsast", sest siinse ranna purjelaevadeks vajaminev puumaterjal osteti sealsest metsast. Metsatööde kohta Laiksaares kirjutati: „Sügavas metsas täielik vaikus, kuulda ainult mõne linnu häälitsemist või kuivanud oksa raksumist.

Kohati on käimas hoogus metsatöö, siin näeb taeva poole tõusvat suitsu, propsi- ja palgivirnu, okste, kändude rägastikku, õhku aga kajavad kirvelöögid, sae ragin ja metsaveoveduri huikamine."

Osa metsamaterjali parvetati Timmkanalit mööda merre, suurem osa aga veeti raudteega Pärnu ja Tallinna, õieti seisiski Riiselja-Orajõe raudtee peaülesanne ja otstarve metsasaaduste edasitoimetamises. 44 kilomeetri pikkune raudtee avati 24. jaanuaril 1923. aastal. Korraline reisiliiklus hakkas toimuma esialgu kolm korda nädalas. Puurongid käisid iga päev. 1929. aastal pikendati seda Iklani ja raudteeliinil pandi käima igapäevane reisiliiklus.

Aastatel 1946-47 ehitati Orajõe metskonda hoburaudtee, mida mööda veeti metsamaterjali Massiaru jaama estakaadile, kus tükeldati vastavalt sortimendile. Praegu kuulub sealne piirkond Laiksaare metskonna alla. Mõnda aega tegutses ka Urissaare metskond.

Raamatust „Pärnumaa" loeme: „Laiksaare mõisa kohta puuduvad andmed. Varemal ajal olnud ta Kilingi karjamõis, umbes 18. sajandi keskel saanud iseseisvaks. 1872. a jaotati mõis hingemaaks ära." On teada, et vürsti ja kindralfeldmarssali Barclay de Tolly isa oli 14 aastat Laiksaare mõisas valitsejaks. Laiksaarde asudes oli Michael Andreas nelja- aastane. Tema eluaastad olid 1761-1818.

Juba 160 aastat tagasi hakati sealses Kõruja abikoolis koolitarkusi õpetama. Selleaegses vallas on olnud üheksa kooli: Kõruja abikool, Sillukse kool, Mõisaküla abikool, Pändi abikool, Laiksaare valla kihelkonnakool, Teaste erakool, Laiksaare ministeeriumikool, Põllutöö rahvakool, Massiaru kool. Massiarus praegu enam kool ei tööta. 

Massiaru koolimaja valmis 1938. aastal. Maja ehitamist soosis Massiaru lähedalt pärit tolleaegne põllutööminister Nikolai Talts (s 1890). Ajakirjanikud leidsid, et mängus olevat kolkapoliitika. Et ehitatakse koolimaja nagu loss rappa. Taltsi vastulause oli, et see maanurk siin on soine ja liivane - anname vähemalt oma lastele võimaluse, et nad saaksid selja sirgeks ajada.

Massiaru külje all on Nigula raba oma huvitava ja mitmekesise rabamaastikuga. 1957. aastal loodud Nigula (Riikliku) Looduskaitseala põhiülesanne on metsade ja rabade kaitse. 1991. aastast on looduskaitse all ka Laiksaare männik. Laiksaare metskonnas kasvab Eesti kõrgeim omamaine puu - künnapuu, 31,3 meetrit kõrge. Omapärast loodust saab nautida ka Laiksaare lamm-metsa rajal.

1949. aastal moodustati Laiksaare vallas kaheksa kolhoosi: Mäe, Võit, Urissaare, Kungla, Koit, Tuuliku Võit, Massiaru, Uusma. Aastate jooksul kolhoose ühendati ja liideti. 1963. aastaks sai neist ühine Massiaru kolhoos, mida juhtis esimees ja külaelu juht Juhan Mälksoo (1922-1986).

1997. aastast töötab Massiaru Põllumajanduslik Osaühing (POÜ), mis tegeleb piimakarja- ja taimekasvatusega. Selle juhatuse liige Atte Alfthan on Häädemeeste valla vapimärgi omanik. Laiksaare iseseisev kirikukogudus registreeriti 1896. aastal.

Palvemaja oli Massiarus juba palju varem. 1923. aastal alustati K. Tintsu algatusel kiriku ehitamist. Kirik tehti männipalkidest. 1924. aastal Tallinna metropoliit Aleksander pühitses kiriku Ristija Johannese auks.

Ehituseks saadi raha pidudest ja näitusmüükidest. Palju töid tehti talgute korras.

Palgid ja saepuud saadi oma metsast. Riigilt saadi 10 000 marka. Rahapuudus näpistas pidevalt. Kui kirik valmis, siis preester Tints teatas, et mitte markagi ei olda võlgu. Kirikuteenistus võis alata ja kestab tänase päevani ning loodetavasti ka tulevikus.

Massiaru rahvas on sõbralik, vastutulelik, abivalmis, ühtehoidev. Sageli korraldavad nad talguid, et hoida korras oma kalmistu, kiriku ümbrus, külaplats.

Nad löövad aktiivselt kaasa nii kultuuri- kui ka sporditegevuses. Külaelu läbi aegade on kirja pandud mitmes kodu-uurimuslikus töös.

See artikkel valmis tänu koduuurimuslikele töödele ja Marie Iire paljudele põhjalikele mälestustele. Näitust saab külastada poole märtsikuuni.