Materjal, mis kummutab senise käsitluse Paju lahingust: inimesi on järjekindlalt eksitatud?

Julius Kuperjanovi Seltsi esimees Olev Teder tegi ajalehes Koduvald avaliku pöördumise tuginedes materjalidele, mis kummutavad senist käsitlust Paju lahingust.

Pöördumine Eesti sõjaajaloolaste, sõjaväelaste ja kaitseliitlaste poole

Paju lahingu 94. aastapäeva eel saame Eesti ühele veriseimale eduloole viimaks joone alla tõmmata, sest ilmunud lühikokkuvõte „Werine Paju lahing" annab esmakordselt muu hulgas viite seni ajaloolaste poolt ignoreeritud dokumendile - leitnant Julius Kuperjanovi kiri. See annab sündmusele tagasi just sellise pale, kust võime taasavastada leitnant Kuperjanovi kangelaslikkust ning tema surma märtrina. Kaitsejõudude major P. Villemi märkis 1937. a väitekirjas muuhulgas: „Paju lahingut on uuritud mitme ohvitseri poolt... Vaatamata sellele on Paju lahingu ning Valga vallutamise operatsiooni põhjalikus uurimises niivõrd rohkesti lünki ja vastuoksusi, et see õpisterikas operatsioon vääriks iseseisvat väitekirja."

Käesoleval Eesti iseseisvuse perioodil on teemat profesionaalsel tasemel piiratul kujul lahanud ainukesena ajaloolane Urmas Salo („Paju lahing: müüt ja tegelikkus" - Ajalooline Ajakiri 2000, nr 3, al. lk 69), kuid iseseisva väitekirjani, mille koostamisele täiesti õigustatult lootis major P. Villemi, ei olegi keegi veel jõudnud. Tõsi, enne major Villemit uuris sündmust 1933. a kapten A. Kuusental („Paju lahing 31.01.19."), kuid tema väljaanne oli liiga otsekohene materjal, millele isegi viidata ei sobinud ning peideti kiiresti kalevi alla.

Eesti Vabariigil on nõnda lühike ajalugu ja tundub kummaline, et meie rahva kannatused ei lähe professionaalsetele ajaloolastele või sõjaväelastele enam korda. Põhjus peitub muidugi eelkõige rahastamistingimuste muutumises rahvuslikult ajaloosuunalt globaliseeruva maailma huvide kasuks. Ajaloolaste huvi uurida Paju lahingut - meie verist edulugu tõepäraste faktide valguses piirdub „copy-paste"- stiilis ajast ja arust iganenud väärlegendide ümberkirjutamisega ning levitamisega. Riigi akadeemilistel ja sõjaväe ringkondadel (va Kuperjanovi jälaväepataljon) puudub igasugune tahe uurida Paju lahingut ka kui tõelist õpisterikast operatsiooni (major P.Villemi sõnastus), et omandada sündmusest kogemusi, õppida tehtud vigadest või selgitada välja, miks kujunes üks lahing nõnda veriseks ning kuidas saaks võimalikes tulevastes lahingutes säästa paremini meie sõdurite elusid.

Tänased kirjutised Paju lahingust ilmuvad enamikus tõmmistena peamisest algallikast: Hans Kalm „Põhja Poegade retk" (esm. 1921. a). Kordustrükk „Viljandi muuseum 2008". Temalt võtsid malli E. Laamann „Soomusrongide diviis wabadussõjas I." 1923. a ja K. Parts „Kas võit või surm" 2., (esm. 1931."Uudisleht", kordustrükk „Tallinn 1991"). Enamik kutselisi ajaloolasi (viimasena H. Palamets „Eesti Vabadussõja lugu" 2010. a) eksitavad järjekindlalt lugejaid või TV-raadio vaatajaid-kuulajaid ning esitavad ülimalt ebaprofessionaalseid kokkuvõtteid Paju lahingu sündmustest. Käesoleva avalduse autor palub ajaloolastel ja teistel kodanikel esitatud tõendi alusel suhtuda edaspidi ettevaatlikumalt meie Vabadussõja kangelasele ltn. J. Kuperjanovile esitatud süüdistustesse verise Paju lahingu kujunemisel.

Leitnant J. Kuperjanovi kiri Valga vabastusoperatsiooni juhile lükkab ümber oberst Kalmi esitatud valeväite, mille kohaselt ltn. Kuperjanov olevat 31.01.19. kell 9 alustanud isepäiselt rünnakut Paju mõisale. H. Kalmi („Põhja Poegade retk" (algver.1921) lk.35) esitatud pahatahtlik vale avas Pandora laeka, mille kurjust täis sisu juhatas paljud ajaloolased ja uurijad väärarusaamade sasipuntrasse. Tulemusena kinnistus rahva hulgas väärlegend, mille kohaselt ltn. Kuperjanov olevat oma tormaka käitumisega põhjustanud verise Paju lahingu.

Lugupidamisega
Olev Teder
J. Kuperjanovi Seltsi juhatuse esimees,
Kaitseliidu Tartu Akadeemilise malevkonna liige

Kupejanovi kirjaga oberst Kalmile on võimalik tutvuda Koduvald.ee´s